“Siirup session” 14.08.12

Varemalt olen ma olnud valikute ees, et kuhu küll selle kirdesuunalise hooga ennast sättida ja eks ta ole, et päris ausalt öeldes, siis ma enamasti polegi ennast kuhugile sättinud, sest peale tööd enam Valkla või Nõva või mõnda muud otsa ette võtma ei hakka. Ja seekord ma siis otsustasin, et lähen… No jah, kuhu mujale ikka, kui Laulasmaale? Seda nüüdseks küll juba absoluutselt iga suunaga.
Teame teame, et see suund tähendab maatuult ja , et ega ma selle suunaga just väga happy merel olles pole, aga kui pole paremat võtta, siis käib see koht ka.
Mõned õhtud on sellised siirupiselt magusad, et ei teki korrakski kõhklust, millist purje rigada või millega merele minna. Lihtsalt viskad asjad kokku ja lähed.
Selle siirupise tiheda massi teeb vähe vedelamaks asjaolu, et tuule püüdmiseks tuleb vähe nagu merele kõndida. No nagu Jeesuke üle vee, ainult, et jalad põhjas, kuniks tunned, kuidas üle männiku tuuleiilid Paldiskisse lükkama hakkavad. Siis on õige aeg lauale astuda ja minema kihutada.
Oeh, seda õnne ja rõõmu, mis hinge poeb, kui saad ennast trapetsisse sättida ja selles olla. Olemise all mõtlengi selles olemist, mitte seda, et see lihtsalt iluasjana ümber on keeratud ja ühendatud nagu aasadega, aga ikka käte jõul sõidad.
Ja kiirus, mis tekib täiesti sileda vee peal, no lihtsalt nämma…
Siirup sessioni hulka vist pipar ei käi, aga minu omasse kukkus igal juhul päris mitu tera seda va teravat kraami sellegi poolest.
Seda nimelt siis väga ja väga puhangulise tuule pärast. Puri tegi ikka selliseid tantsusamme, et oli päris keeruline seda temaga kaasa teha. Rääkimata sellest, et see oli vahepeal nii üle, et ainuke võimalik manööver merel oli nii üles tuulde sõit, kui võimalik. Siis õnnestus teda taltsutada ja panna tegema seda, mida mina tahan.
Ega ta väga hästi allunud ja tuli ette ka kordi, kus ma ei jõudnud ennast veel aasadesse panna, aga juba me lendasime ja see ei olnud mitte sujuv vaibaga lendamine, vaid ikka mässleva lohe seljas.
Aga tackid, need tulid kenasti välja. No polnud seda hullu lainelooma ka, kes mind pidevalt teistes oludes alla tahab neelata.
Kui mulle selle kõige juures üldse midagi vastukarva oli, siis ainult see, et krdima kaua aega võtab kaldale saabumine, aga nagu öeldud, siis ka see on oskuse omandamine ja mine tea, millal seda oskust vaja on. Noh jah, kirde tuulega  Laulasmaal siis tegelikult iga jumala kord. Aga tegelikult on hea tunne, kui suudad selliselt manööverdada, et tuled veest välja siiski seal, kust sõitu alustasid ja mitte ei kõnni üle vee jalad põhjas. :).
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 7-10m, puhangud 12
Varustus: 122l/ 5,0m2
Aeg: 1,5h