” Tuule koduks on Kos” SEPT.2012

Rohkem kui kuu on möödas sellest, kui teatasin, et lähen tuult otsima. Olen oma otsingutelt tagasi ja leidsin oma tuule Kefalosest, Kosi saarelt.
Eeltööd sinna jõudmiseks said alguse juba juunis, kui tekkis Andrusega plaan minna sooja surfi tegema. Lõpuks, kui ideest sai konkreetne plaan, oli meie seltskonda lisandunud veel 6 inimest, kes avaldasid soovi kaasa tulemiseks. Nüüd siis olin ma olukorras, kus lihtsalt surfireisist sai surfireisi korraldamine. Aga korraldada ja organiseerida mulle meeldib! Jah, selleks kulusid nii mõnedki õhtutunnid ja närvikulu, pigem küll siis jooks lotovõidule, aga organiseeritud see reis sai ja esmalt välja hõigatud piletite ja majutuse hind jäi täpselt soovitud raamidesse.
Kindlasti huvitab Teid, et miks just see koht ja miks mitte Tarifa, kuhu meie surfarid ennast iga sügiseselt sätivad? Ma ei hakka Tarifat maha tegema, aga see ei ole see koht, kuhu minul hetkel veel asja oleks. Mitte, et mina üksinda oleksin otsustanud, kuhu me läheme, aga see ei tundunud ka teiste jaoks hea plaan. Ja nüüd, kus ma loen erinevaid blogisid ja jutte Tarifast, siis tõde on, et surfa seal, kus Sulle meelepärasem ja jõukohane. Kaldal istumine hulludes oludes ei oleks just meeldiv tegevus.
Aga see selleks, meie valisime Kosi, sest on ju ka see saar tõeline surfiparadiis!
Kuidas ma teadsin, et seal puhub? Ausalt öeldes kasutasin selle kindlaks tegemiseks WG ajalugu ja kui päris aus olla, siis Kos ei olnud esmavalikutes ainus, kuhu oleksime soovinud minna. Aga jah, nagu öeldud, siis erinevate kohtade tuule ajalugu uurides selgub tõde. Kuigi 100% ei saa olla kunagi kindel, et tuul just siis puhub, kui Sina seal oled.
Konkreetselt Kefalose valisin seetõttu, et kõikide sealsete surfiklubide kodulehed andsid märkimisväärselt head infot olude ja varustuse kohta ning, et meil oli ka algajaid pundis, siis oli oluline, et ka nendel oleks hea ja mugav õppida. No jah, siin kohal pean ausalt ütlema, et ühte ämbrisse ma siiski astusin. See oli see, et ma ei lugenud korralikult, kus kohast tuul täpselt puhub või ma siis jätsin selle seiga kõige muu ilusa kõrval lihtsalt tähelepanuta. :).
Õnneks ei olnud see ämber väga sügav ja tegelikkuses osutus kõik suurepäraseks!
Et see peatükk on mul mõeldud meie reisi üldisemaks kirjelduseks, siis siia surfijuttu eraldi välja ei kirjuta.  Küll aga veidi pikemalt reisist endast-
Reisimiseks Kosile kasutasime Ryanairi ning lennud valisime läbi Rygge, Norras. Jah, sinna minnes tegime vägeva lennujaamas olesklemise, nii 21 h, aga ausalt öeldes möödus aeg seal väga huvitavalt üksteisele kaardimängus pähe tehes ja öö vaikselt kummimadratsitel vedeldes nii, et pole millegi üle kurta. Eks see oli ka väga rahakoti sõbralik, sest 140.- euriga ikka väga edasi tagasi muidu ära ei käi. Jah, me oleksime saanud veel 20.- euri võrra need soodsamalt, aga me otsustasime kamba peale ühe lisakoti kaasa võtta, mille vedu läks kallimaks, kui ühe inimese 4 piletit.
Seega siis alustasime oma reisi 05.09 kl 14.00 ja Kosil kohal olime 06.09 kl.18.00.
Kui Sind võtab vastu päike ja üle 30 kraadine kuumus, siis unustad isegi kõige hullemad vintsutused, mida oled läbi pidanud elama. Õnneks meil neid polnud ja seetõttu polnud ka midagi unustada. Nagu ma ütlen, reisi avatud meeltega ja võta vastu kõik, mis võtta annab.
Majutuskohaks valisime Kefalos Studios apartmendi, mille maksumus meile koos transfeeridega lennujaamast majutuskohta ja tagasi , kes me olime kolmekesi ühes apartmendis, oli 74.- euri 14 öö eest. Madal hind ei tähendanud kehvasid olusid. Toad olid küll väikesed ja lihtsad, kuid rahuldasid täiesti kõik meie vajadused.
Söögi valmistasime ise, seega ei sidunud ennast konkreetsete söögikordadega.
Liilusvahendiks valisime rollerid, milledega meil õnnestus kohe samal päeval mõnus double crash maha panna. See tähendab siis, et kui me nõelasilmakurvis kallutasime ja gaasi vajutasime, oli meil roller alt läinud. Teised, kes meil oma rolleriga järgi sõitsid, pidurdasid, et vältida meile otsa sõitu ja nendel juhtus siis sama asi. Nii me siis vedelesime seal  kaks rollerit ja neljakesi keset teed. Meie õnneks oli see väga õnnelik õnnetus. Andrus oli muidugi kõige rohkem ribadeks, aga luud ja kondid jäid seekord terveks. Jubedale olukorrale vaatamata saime me iga päev selle üle kõvasti naerda, no nii naljakas oli!
Aga peab ka ütlema, et ülejäänud 750 km, mis me sellel saarel läbisime, sõitsime me ikka maru aeglaselt, eriti siis just kurvid, sest ühel teisel korral, kui me jälle seda sama kurvi võtmas olime, läksin ma huvi pärast jala ja ohoooo, ma ei imesta, et me käbla panime. Asfalt oli ikka nii libe, et sellel sai plätudega liugu lasta.
Mida me siis tegime väljaspool surfi?
Kilomeetrite järgi võite juba ise arvata, et ega me just kuskil niisama külitanud. Põhitegevuseks oli tutvuda kõikide saare vaatamisväärsustega, leida võimalikult palju erinevaid privaatlaguune, sest ega meile ju tavalised umbrellade ja toolidega rannad ei sobi. Siis nendes paari tunni kaupa mõnnatada ja siis jälle edasi liikuda. Sai pealinnas käidud, sai ronitud plätudes kõige kõrgema mäe( Digaiose, 846m) otsa ja sai käidud ka 3 saare tripil, mis viis Kalymnosele, Psalidile ja Pserimosele. Minu jaoks tegi selle reisi muidugi väga huvitavaks see, et mul õnnestus elus esmakordselt näha delfiine päris looduses. Super imeline kogemus!
Lisaks kõigele sattusime kohalikule fish festivalile, kus oli kõik söök ja jook tasuta. Noh vaadates Kreeka majanduslikku olukorda, siis küllap me olime selle neile juba kuidagi kinni maksnud, aga ausalt öeldes oli ikka väga kummaline, et tehakse pidu ja kõik on tasuta. No võtsime siis ka sellest kõik, mis võtta andis. Tegime pärast nendega koos Kreeka rahvatantsu ka, oli lõbus!
Kas Te olete kunagi osalenud kellegi laulatusel bikiinides või ujumispükstes?
Meil õnnestus ka see ära teha! Nimelt siis olime just SUP-idega aerutanud Kastri saarele, kui avastasime, et oih, peig ootab pruuti ja külalisi muudkui tuuakse kaatriga saarele. Ega me minema ka kippunud, vaid vaatasime kenasti pealt, kuidas noorpaar laulatati. Igati põnev kogemus!
14 päeva möödus ääretult, ääretult mõnusalt. Mõned kohad jäid veel avastamata, nii, et ka tagasi minnes ei tohiks seal igav hakata! Igal juhul soovitan- armas ja mõnus saar ja pakub väga palju võimalusi vee-ja jalgrattaspordi ning matkamise harrastamiseks. Pidutsemiseks pole just kõige etem koht maailmas, aga kui seltskond on hea, siis on igal pool mõnus ka seda teha!

Veidi hiljem lisan ka pildi lingid, kus meie seiklemine eredalt olemas!