“Valikute ees, kes otsib, see leiab!”

Seda võib kirjeldada, kui nädalaid kestev agoonia ja põrgupiin, mis tuleneb enda otsustusvõimetusest ja asjatundmatusest.
Sai see alguse sellest, kui sõbranna Margit viskas tuulde lause, et kas sa tõesti mõtled ka see aasta iga päev Roostale sõita ja seal asju laenutada, et mõtle nüüd ikka reaalselt järgi.
Sellest sai alguse teadmine, et pean panka röövima ja soetama endale enda asjad. Kahjuks on minuga see lugu, et ma ei taha tavaliselt kasutatud asju, et peavad olema ikka uued.
Ja nii hakkas peale õudusunenägu – ma ei teadnud, mida ma üldse vajan?
Käisin läbi kõik surfikama müüjad, võtsin pakkumisi ja võrdlesin neid, ise teadmata, mis neil vahet üldse on.
Laua suurusest ei teadnud midagi, arvasin, et küllap saan hakkama 130 liitrisega ja purje suuruseks mõtlesin 3,0m2-st purje?
Surfhousis võttis Ints mind käsile ja ütles, et ta ei müü mulle väiksemat purje kui 4,0m2 ja, et laud võib olla ka väiksem. Näitas erinevaid, aga need ei tundunud õiged, näitas purjesid, no mida ma nendest ikka oskan arvata? Igal juhul oli mu pea kõigest nii sassis, et jube.
See oli kohutav!
Käisin Pirtal Hawaiis, seal vaadati mind, kui tulnukat ja ilmselt arvati, et no mida see tips üldse siit tahab? No ma tahtsin päris enda asju! Ja ilmselt pole soovitav minna hankima varustusepakkumisi 10 cm -l kõpskingadel ja lehvivas seelikus :)!
Extremeis läks paremini, sest olen sealt juba ühtteist ostnud ja nad mind tunnevad. Eks seal oli sama, et mida siis soovid?
Ma arvan, et ma olin tõeliselt raske juhus oma teadmata soovidega.
Igal juhul sain ma oma pakkumised, kuid endiselt olin ise segaduses ja mõelda oli oi kui palju.
Loomulikult rääkisin oma õpetaja Tarmoga ja pidasin temaga nõu.Ta oli arvamusel, et Intsul on õigus.
Kui rääkida pakkumistest lähemalt, siis Extreme oma oli taglase osas kallim kui Surfhousi oma.
Hawaiii teenindus ja pakkumine jättis veidi soovida ja ei olnud usaldusväärne, ilmselt tulenes see ka minu mitte surfarlikust välimusest :).
Ja , et mul olid ainult pakkumised ja mitte asju, siis mõtlesin teha veel uue tiiru. Sest kõige tähtsam on leida paat, no minu puhul küll purjelaud.
Läksin uuesti Extreme vaatama ja uurima. Janar tõstis järjest laudu rivist välja, näitamaks, mida neil on. Selgus, et 130l ei ole. Ta küsis palju mu oskute kohta ja arvas, et mulle peaks sobima täpselt üks neil müügil olevatest laudadest, aga see on 122l.
Palusin seda näidata.
Rivist tõsteti välja valge, kollase, mustaga Starboardi laud. Te võite naerda, aga ma seisin selle laua ees ja teadsin kohe, et see ongi see, et see on minu laud.
Ta oli litraazilt väiksem ja minu hinge jäi kahtlus, kas ta on mulle sobiv, kuid ma panin ta kinni. Lubasin arutada laua omadusi Tarmoga ja kui tema ütleb, et see sobib, siis ostan selle ära.
Ma tahtsin, et Tarmo ütleks mulle, et jah see sobib sulle, sest see laud oli parim, mille ma olin poodidest leidnud 🙂
Kes tahab taglase lugu lugeda, peab piiluma järgmisesse sissekandesse.
Muuseas, kõigele lisaks pean ütlema, et tegelikult võtsin ma pakkumisi kahele erinevale komplektile, sest sõbranna Margit vajas samuti omale varustust! 🙂

Lisaks, kui keegi on samas jamas, no kõpskingade või ülikonnaga rannas, siis julgen soovitada kõikidele Indrekut Surfhousist ja Janarit Extremest, sest nad on piisavalt kannatlikud tegemaks kindlaks, mis on just sulle sobiv ja absoluutne professionaalsus tagab, et sa pärast hädas ei ole :)!

Leave a Reply