Lubasin Tarmole, et olen nüüd alati kohal, kui on paras ilm algajale.
Et olin ikka veel puhkusel, siis otsustasin minna kaheks päevaks. Tahan ju palju harjutada!
Pakkisin kodus kaasa telgi ja magamisasjad ja asusin Roosta poole teele. Tee oli juba tuttav ja eksimise kartust ei olnud.
Ilm oli sombune ja ei rõõmustanud. Kohale jõudes nägin jälle naeratavat Tarmot ja hulgaliselt surfata soovijaid. Meri ei tundunud sõbralik. Tugeva tuule tõttu oli tekkinud suhteliselt suur laine, mis rulludes kaldale tuli. Jänesed ajasid rõõmsalt üksteist taga.
Algajad surfarid otsustasid selliste oludega vette mitte minna. Et mul oli esimesel korral väga hästi läinud, siis ei tekkinud minus suurt kõhklust. Küsisin vaid Tarmolt, et mis sa arvad, kas peaksin minema? Ja kui ta vastas, et mine kui sa soovid, siis oli minu otsus kindel. Panin kalipso selga ja astusin juba omale tuttava laua ja purje juurde. Seekord mulle neid siiski ei antud, veeolud pidid olema karmid. Nii sain omale 210L Starboard Rio M-i ja 3,0 m2 Pride purje.
Kaldal olijad teadsid rääkida, et selleks, et täna siin surfama saada, tuleb ujuda kaldast kaugemale, et laine kohe uuesti tagasi ei tooks. Mis asja? Ujuda? Mu üllatus oli suur ja see tähendas ju väga sügavale vette minekut.
Ma tean oma kangust ja ettevõttlikust ja see ei vedanud mind ka see kord alt. Hirm oli küll! Aga vette ma läksin.
Kui ujuda ei oska, aga ujuma peab, lisaks ühes käes kogu surfivarustus, siis tekib küll tunne, et milleks ma proovin? Sain suure pingutuse peale kaldast kaugemale ja hakkasin proovima. Ronisin lauale ja oh imet…laud kõikus laines nii hullusti, et mul oli raskusi püsti püsimisega,rääkimata purje venitamisest. Lasin laual ennast kõigutada, et saaks kätte ikka selle õige tunde. Tuletasin meelde õpitut ja hakkasin tegutsema.
Pakkisin kodus kaasa telgi ja magamisasjad ja asusin Roosta poole teele. Tee oli juba tuttav ja eksimise kartust ei olnud.
Ilm oli sombune ja ei rõõmustanud. Kohale jõudes nägin jälle naeratavat Tarmot ja hulgaliselt surfata soovijaid. Meri ei tundunud sõbralik. Tugeva tuule tõttu oli tekkinud suhteliselt suur laine, mis rulludes kaldale tuli. Jänesed ajasid rõõmsalt üksteist taga.
Algajad surfarid otsustasid selliste oludega vette mitte minna. Et mul oli esimesel korral väga hästi läinud, siis ei tekkinud minus suurt kõhklust. Küsisin vaid Tarmolt, et mis sa arvad, kas peaksin minema? Ja kui ta vastas, et mine kui sa soovid, siis oli minu otsus kindel. Panin kalipso selga ja astusin juba omale tuttava laua ja purje juurde. Seekord mulle neid siiski ei antud, veeolud pidid olema karmid. Nii sain omale 210L Starboard Rio M-i ja 3,0 m2 Pride purje.
Kaldal olijad teadsid rääkida, et selleks, et täna siin surfama saada, tuleb ujuda kaldast kaugemale, et laine kohe uuesti tagasi ei tooks. Mis asja? Ujuda? Mu üllatus oli suur ja see tähendas ju väga sügavale vette minekut.
Ma tean oma kangust ja ettevõttlikust ja see ei vedanud mind ka see kord alt. Hirm oli küll! Aga vette ma läksin.
Kui ujuda ei oska, aga ujuma peab, lisaks ühes käes kogu surfivarustus, siis tekib küll tunne, et milleks ma proovin? Sain suure pingutuse peale kaldast kaugemale ja hakkasin proovima. Ronisin lauale ja oh imet…laud kõikus laines nii hullusti, et mul oli raskusi püsti püsimisega,rääkimata purje venitamisest. Lasin laual ennast kõigutada, et saaks kätte ikka selle õige tunde. Tuletasin meelde õpitut ja hakkasin tegutsema.
Kui on lainetus , siis enamasti on puri laine sees ja selle sealt kätte saamine on kohutav pingutus. Proovisin, mis ma proovisin, paaril korral õnnestus isegi poomist haarata, kuid kõikuv jalgealune tegi oma töö ja puri langes vette tagasi. Eks ma pelgasin ka vette kukkuda ja olin see tõttu ettevaatlik. Korraks õnnestus puri tuulde saada, kuid meri soovis mind väntsutada ja selle asemel et sõita, kukkusin hoopis sügavasse vette.
Lisaks sain päris haiget ja jalg mingil põhjusel kipitas. Peale 40 minutit rassimist mõtlesin veest välja minna, sest jõuvarud olid otsa korral ja tõdemus, et täna ei tule midagi välja, sai võitu soovist edasi jääda.
Kui ma oleksin vaid osanud aimata, mis mind veest välja minnes ees ootab, siis ei oleks ma sinna ehk läinudki…
Kõndisin põlvist saadik vette, kus oli rulliv laine ja lahtised vetikad. Ma ei osanud asjadega õigesti veest välja tulla ja ma ei jaksanud enam käe otsas hoida ei lauda ega purje. Ma lihtsalt seisin seal ja laine käis must üle. Mu poom oli nagu pesunöör, sest vetikad rippusid seal küljes, mu juuksed olid saanud juuksepikendused vetikate näol ja mu kalipso meenutas Neptuni rohelist ülikonda. Ja ma ei suutnud ennast liigutada, sest mulle oli öeldud, et enamus varustust lõhutakse ära vette minnes ja sealt väljudes. Mul oli käe otsas 30 000.- varustust ja ma kartsin neid lõhkuda. Taipasin minna sügavamale, kus murdlaine ei ole nii tugev, kuid veest oli vaja ju välja saada.
See oli kohutav, sest tundsin ennast täiesti jõuetuna vee jõu ees. Karjusin Tarmole, et ma ei saa ise nende asjadega veest välja, et lõhun need ära ja et ma ei tule siit välja. Palusin omale kedagi appi, sest minu jaoks oli asi katastroofiliseks muutumas. Tarmo ei saatnud kedagi, sest arvas, et pean sealt ise välja saama…. Ma ei saanud ja lõpuks saatis ta mulle abilise, kes aitas purje ja laua veest välja saada.
Ilmselt ei mõisteta seda, et kuidas ei saa merest välja, aga nii see on ja sellest saavad aru ainult need, kes ise sellises situatsioonis olnud…
Seda, mille sees ma kaldal olin, nimetatakse surfi keeles pesumasinaks.
Jäin liivale istuma, sest jõud oli otsas ja jalg tegi hirmsasti valu. Avastasin, et nahk on maas varvastest kuni põlveni. Olin jäänud kukkudes jalaga masti ja laua vahele. Lisaks olid mu põlved marraskil ja sinised, olin murdnud 3 küünt ja nahk peopesades oli hell.
…minu armastusest tormise mere ja lainete kohina vastu oli saanud minutitega paaniline kartus ja hirm.
Mõttes oli vaid arusaam, et see jääb minu viimaseks korraks, kui lähen surfama…
Kui ma oleksin vaid osanud aimata, mis mind veest välja minnes ees ootab, siis ei oleks ma sinna ehk läinudki…
Kõndisin põlvist saadik vette, kus oli rulliv laine ja lahtised vetikad. Ma ei osanud asjadega õigesti veest välja tulla ja ma ei jaksanud enam käe otsas hoida ei lauda ega purje. Ma lihtsalt seisin seal ja laine käis must üle. Mu poom oli nagu pesunöör, sest vetikad rippusid seal küljes, mu juuksed olid saanud juuksepikendused vetikate näol ja mu kalipso meenutas Neptuni rohelist ülikonda. Ja ma ei suutnud ennast liigutada, sest mulle oli öeldud, et enamus varustust lõhutakse ära vette minnes ja sealt väljudes. Mul oli käe otsas 30 000.- varustust ja ma kartsin neid lõhkuda. Taipasin minna sügavamale, kus murdlaine ei ole nii tugev, kuid veest oli vaja ju välja saada.
See oli kohutav, sest tundsin ennast täiesti jõuetuna vee jõu ees. Karjusin Tarmole, et ma ei saa ise nende asjadega veest välja, et lõhun need ära ja et ma ei tule siit välja. Palusin omale kedagi appi, sest minu jaoks oli asi katastroofiliseks muutumas. Tarmo ei saatnud kedagi, sest arvas, et pean sealt ise välja saama…. Ma ei saanud ja lõpuks saatis ta mulle abilise, kes aitas purje ja laua veest välja saada.
Ilmselt ei mõisteta seda, et kuidas ei saa merest välja, aga nii see on ja sellest saavad aru ainult need, kes ise sellises situatsioonis olnud…
Seda, mille sees ma kaldal olin, nimetatakse surfi keeles pesumasinaks.
Jäin liivale istuma, sest jõud oli otsas ja jalg tegi hirmsasti valu. Avastasin, et nahk on maas varvastest kuni põlveni. Olin jäänud kukkudes jalaga masti ja laua vahele. Lisaks olid mu põlved marraskil ja sinised, olin murdnud 3 küünt ja nahk peopesades oli hell.
…minu armastusest tormise mere ja lainete kohina vastu oli saanud minutitega paaniline kartus ja hirm.
Mõttes oli vaid arusaam, et see jääb minu viimaseks korraks, kui lähen surfama…
Info:
Koht:Roosta
Koht:Roosta
Tuul: ca 6m/sek
Puri:3,0m2 Neilpryde
Laud:Starboard Rio M 200 L
Aeg:40 minutit