“Jumal auda…kuhu ma olen jõudnud?” 01.07.20

posted in: Blogi, Igapäevaelu | 2

Jah, mulle on ilmselgelt suvekuumus pähe hakanud või nagu mu purjetamistreener Martin ütles, vares on ladvas tallumas käinud. Mis ütlemine see üldse selline on?

Igal juhul tundub kahtlane, et ma otsustasin surfama minemise asemel hoopiski oma iga kolmapäevase purjetamistrenni kasuks. Tegelikult ma veereten kogu süü Andruse kaela, kes ei saanud surfama minna ja kes mind tagant ei utsitanud ja siis veel see, et need meie purjetamistrennid on lihtsalt nii ägedad, et ma ei raatsi sealt puududa.

Vabandust, et surfihuvilised nüüd siit blogist hoopis purjetamise monolooge leiavad. Aga ma ei saa sellest korrast rääkimata jätta, sest kul sa ikka koju jõudes ülevoolavalt pulbitsed emotsioonidest ja üleriided lihtsalt seljast ära kukuvad ja põrandale vedelema jäävad, ise väsimusest nõrkedes, siis see pidi olema midagi erakordset. Ja ma ei räägi siin sellest, et oli shampanja purjetamise ilm ja ma ennast maani täis võtsin, ee, seda vist polegi minuga varem juhtunud. Vabandust, näe valetama hakkasin, üks juhus siiski oli, kui sõbrannad mind üle ukse korterisse tõstsid. No jah, see selleks!

Shampanja purjetamisest oli ilm siiski väga kaugel, kul just päikesepaiste olemasolu välja jätta. Olin varakult kohal nagu ikka ja juba tekkis tunne, et kas tõesti meid polegi rohkem. Martin juba ütleski, et sa ei saa ju üksi minna. No jah, äkki oleks pidanud ikka surfama minema, siis pole meeskonda vaja. Tasapisi tilkusid teised ka kohale ja selgus, et meid oligi kokku ainult seitse. See oleks normaalse ilma korral tähendanud kahte paatkonda, aga mitte sellise ilmaga nagu õues oli. Mina ei tea, kuidas Martin mulle selle roolimise üldse kaela määris ja ma sellega nõus olin, aga selgus, et kui mina roolis ei ole, siis ei saagi välja minna, sest ülejäänud kaader ei osanud nii paljukestki.

Oh, sa mu meie, no jah, 3 tükki läksid Martiniga koos kummikaga ja mina pluss teised kolm mees/naiskonnaga, jahiga. Minu jaoks on kõige suurem pähkel see, kuidas sadamast välja saada nii, et ma mitte ühtegi kallihinnalist seltsimeest ära ei rihi. Merel on ruumi laiutada ja seal pole hullu, kui õige suund kohe välja ei tule.

Kas ma kartsin? Loomulikult, sest sellise rajuga ei olnud ma täiesti üksipäini ilma paadis oleva juhendajata roolis olnud. Ja kas ma kartsin rohkem ka? No ikka, suurem osa kartusest oli seotud teiste kaasreisijate oskustega ja sellega, kas mina suudan neid piisavalt hästi juhendada, et me hakkama saaksime. Aga ma ei löönud vedelaks, sest muidu me oleksime istunud 2 tundi kinnises putkas ja tuupinud teooriat. See muidugi on ka vajalik, aga kui treener ikka merele laseb, siis tuleb minna ja mitte põnnata.

Läksime välja ainult fokaga ja panime kroodi üles merel. Olgu, eks sa püüa hoida suure laine ja tuulega paati vastu tuult, et grootpuri üles vedida. Päris kena ülesanne kellelegi, kes pole seda varem teinud. No saime hakkama, Martin muidugi juhendas kõrvalt ja kui ikka lappama läks ja külili hakkas vedama, võtsime alla ja alustasime uuesti vastu tuult hoidmisega. Mnjaa, purjelauaga pole mingit probleemi vastu tuult seista, annad käsu kätte ja see seisab nagu vaja. Kolmanda korraga saime groodi üles ja tuurid sisse.

Tänaseks trenni ülesandeks oli sõita tihttuules, külgtuules ja pakstaaktuules, teha paute ja allatuule tsoonis ilma “pauguta” halssi. Uhh, ma õnneks tean, mida need sõnad tähendavad, aga seda va normaalset poomi üle minekut halsi ajal tuleb kõvasti õppida. Ja üldsegi,  laine pealt ma keeldun ka veel halsi tegemisest, kuigi ma tean, et see ilmselt on lihtsam.

Aga siit me siis tulime, kamp algajatest merekarusid, kes esimese greeni peale kiljatades, kes mõnust ümisedes, aga nagu Martin mulle peale trenni ütles, et ma tegin seifseilingut. See ei pidanud üldse mitte halb olema ja iga roolimees pidavat otsustama seda ise, kuidas ta sõidab. Aga eks ma rõhutasin ka kogu aeg nagu katkine grammofon, et hoidke ennast paadis sees ja kuskilt kinni. Ega ma nüüd nii igaff ka ei olnud, aga minu jaoks oli oluline inimesed paadis sees hoida, sest nende merest korjamise peale oleks ilmselgelt rohkem aega kulunud, kui meil trenni jaoks aega antud oli.

Esimene paut läks aia taha. Rooli on lihtne liigutada, aga kui soodis olijale pole teada, kumb foka soot lahti lasta või peale tõmmata, siis võib jäädagi kohapeal tiirlema. Ühesõnaga sai kiiresti selgeks, et ma ei saa täna olla vaikiv roolinaine, vaid tuleb ikka suu lahti teha ja juhendada. Ma juba ütlesin, et ma ei oska seda veel kõige paremini ja, et see soolopurjetamine on sügava jälje jätnud ja ikka kipun imestama, miks ma turiste endaga kaasas vean. Aga ja, see on see minu meeskond tegelikult, kes tuleb meile sobivalt tööle rakendada. Issand, ma nii loodan, et minust ei saa ühel päeval mingit horror kisakõrist kaptenit, kellega koos keegi merele minna ei taha. Ma olen nendest kuulnud küll muidu, no igasuguseid lugusid…

Ma natuke kiidan ka ennast, sest ma midagi ikka oma 13 aastase surfarikarjääri jooksul olen õppinud, no mere pinnalt tuule lugemist, sest ilma selle oskuseta oled sa pagide ajal näoli mudas, vabandust meres või siis loed üle terveks jäänud ribisid peale hirmhoogsat katapulti. Ja eks ma selle lugemisoskusega seal paadis ka hiilgasin, kui meid tabavatest pagidest hoiatasin. No jah, korra kukkus mul suu vist imestusest lahti ka, naerma ei ajanud, ausalt, kui kaasreisijad omavahel arutasid, et mis asi see pagi on ja kust ta tuleb ja kas see võiks tähendada vette kukkumist. Eks see võib seda ka tähendada, mõtlesin. Panin suu kinni ja ei imestanud enam, vaid püüdsin selgitada, mis asi see pagi on. Eneselegi üllatuseks passisin ma esimest korda pingsalt niite, et püüda hoida neid võimalikult horisontaalis nagu peab. Pakstaagis ma lähtusin muidugi sellest, mida ma eelkõige oma näol tundsin.

Ja siis oli vaja vahetada, roolimeest. Mina teatasin, et mina tulen siis kummarisse. No ausaõna ma ei olnud valmis olema paadis, kui keegi teine roolis on, aga see on ka minu isiklik tragöödia, et mul sellised imelikud tunded peal käivad. Seejärel uuris Martin, et kellel on väikelaevajuhi load, hahaaa, ma ainsana tõstsin käe. Ja edasi uuris ta kõikidelt, et kas oleks huvilisi, kes rooli tahaks minna, üks noorhärra oli, aga kuna see oli tema jaoks päris esimene kord, siis see ei olnud tema esimene kord ja ta sai koha grootsoodi küljes. Ehk siis kogu selle eelnenud teksti võib võtta kokku sellega, et ma jätkasin roolis, sest sinna polnud peale Martini enda kedagi teist panna ja kummariga ma veel väga sina peal ei ole.

Eks ma iga otsaga, ma ei tea, kas purjetamises ka selline termin üldse on, muutusin roolis ise julgemaks, mis tähendas ka julgemalt sõitmist või no kihutamist, kui seda selliselt saab nimetada. Igal juhul olin ma lõppkokkuvõtteks nii ülirahul, et julgesin merele minna ja ma sain ikka väga kõva kogemuse selle eriti toreda ilmaga.

3 tundi roolis väsitas mind nii ära, et nagu ma juba ütlesin, riided kukkusid seljast ja jäid sinna kus nad olid, kuniks ma endale prae sisse vitsutasin ja jälle liikuda jaksasin.

Aga sellised trennid ruulivad ja tuleb tõdeda, et mulle täitsa meeldib selle rooli ja paadi vaheliseks lüliks olemine.

 

 

 

 

2 Responses

  1. Mõnus lugemine, jätka!

Leave a Reply