Ilm on mõnusalt sügisene, päike paitab, on tuul ja merel suur lainetus.
Eelmise päeva tequila ei ole veel verest läinud.
Olin soetanud endale külmemaks perioodiks pika
kalipso ja et vesi oli 10 kraadi ja ilm ehk 15, siis sai otsustatud, et panen 2 kalipsot üksteise peale. Mõeldud, tehtud.
Kõvad surfiässad Ints ja Valmar arvasid küll, et sellest ei tule midagi, aga kõik peab ju ise järgi proovima.
Ja nii ma sinna vee poole astusin, teised kõrval vestlemas teemal- mida sa lähed sinna.
No tahtsin ja pidin! Pidin tõestama endale, et saan ka selle lainega hakkama. Jonn ja kõva tahtmine viivad edasi!
Vees olles sain suhteliselt kiiresti aru, kui vale otsus oli panna 2 kalipsot üksteise peale. Tasakaal oli täiesti olematu ja enamuse ajast veetsin ma vees. Sõitmisest ei tulnud midagi välja. Samuti hakkas hirmutama mõte, kuidas veest välja saada.
Ja nüüd siis lugu väljatulekust – Ma seisin puusadeni vees ja karjusin teistele, et ma ei saa ise asjadega välja. Tarmo karjus vastu, et tule madalamale, et seal sügavas polegi võimalik hoida ei purje ega lauda õigesti. Ma keeldusin ja ütlesin, et ma ei tule. Margit karjus selle peale, et mida ma homme tööl ütlen? Selle peale ma vastasin samuti, et ma ei tule siit välja. Hirm suure rull laine ees teeb ikka arutuks. Lisaks teadmine, et käe otsas on 30 tuhande eest võõrast kraami. Ja nii ma seal seisin õnnetusehunnik ja mõtlesin, et mis saab? Sai see, et suutsin ennast lõpuks kokku võtta ja kaldale saada. Loomulikult said fotograafid häid kaadreid ja sõbrad minu kulul palju nalja. Ennast ajas ka lõpuks naerma, aga ole ise seal laine sees, kui see käib sul üle pea…Igal juhul olin ma piisavalt rumal, et pool tundi hiljem minna uuele katsele väiksema purjega. Kahjuks ei olnud see minu päev!
Igal juhul oli see kõikidele meeldejääv ja ma kuulen siiani sellest, kuidas ma keeldusin veest välja tulemast.
Samuti olen kogemuse võrra rikkam ja tean, et kahte kalipsot ma endale selga enam ei aja.
Photo by Indrek Ahun 