Oli imeilus tuuline ja vihmast pakatav pühapäeva hommik. Olin tänaseks kokku leppinud viie inimese surfikoolituse ja lootsin salamisi, et saan ka ise mõne surfitriibu võrra rikkamaks. Eilne maruline ilm ei olnud just selline laisa surfari oma, kus saab lihtsalt ilma võitlemata triipe teha ja nii ma siis tahtsin hirmsasti lihtsalt nautida.
Surfitunni alustuseks saime korraliku vanni täie vett kaela ja kuivaks jäämisest polnud enam juttugi. No õnneks meil olid kalipsod seljas ja suuremat ohtu, kui ebameeldiv tunne, ei olnud. Hakkasime siis Reginaga tundi tegema, kui selgest taevast sadas lisaks vanni täiele veele, mulle kaela või pigem siis ikka otse pähe, üks eriti suur lohe, mille küljes olevad liinid kuidagi erilise innuga ennast ümber mu jalgade põimisid. Ausõna, ma olin ikka täitsa tükk aega tumm ja suutsin mõelda ainult sellest, mis saab edasi juhul, kui lohe peremees nende hulka peaks kuuluma, kes lohe taltsutamise õppetunnid mugavuse mõttes vahele on jätnud. Õnneks oli tuul nii vaikne, et lohe lihtsalt libises veidi edasi ja ma jäin terveks, juhuuu.., aga selle seest ja alt välja ronimisega oli tükk tegu. No jah, olen nüüd taas kogemuse võrra rikkam ja tean, mis tunne on, kui sulle taevast midagi pähe sajab. Vihm ja lumi sajavad ka ja vahel veidi rahet, aga pean olema õnnelik, et pussnuge ei sadanud, siis poleks vist enam kirjutajat olemaski. Nii, et hea, et asi ainult lohega päädis. Ma muidugi mõtlesin, et mingil huvitaval kombel ei näe ma kunagi purjesid taevast alla sadamas. Aga siin muidugi võib olla see teema, et pole purje sadamise perioodi või midagi taolist.
Jätkasime siis oma surfitundi ja vahepeal harrastasin suure rõõmuga neid mõnusaid triipe, mida täpselt paras tuul teha laskis. Kõik oli nii ilus, nii ilus, kuniks…
Võiksin oma juttu uuesti alustada ja öelda, et tuul ei puhunud ja polnud võimalust surfama minna, aga näed oli ja täpselt selliselt, et tekkisid mõtted hakata proovima erinevaid asju. No kus on selle surfari mõistus, kes paar nädalat enne surfireisi hakkab proovima asju, mis võivad halvasti lõppeda? Minu isiklik mõistus oli igal juhul mind maha jätnud või siis tegeles juba etteaimamisega, sest kuidas muidu seletada seda, et kogu juhtuma hakkav tsenaarium mul enne juhtumist peast läbi käis. Manöövri, antud juhul siis jibe tegemise ajal ma juba sain aru, et see lõpuni välja ei tule ja et mu jalg võib jääda aasa kinni ja kui see on seal kinni, siis on see seal nii kinni, et kõhuli purjele maandudes väänab see mu jala totaalselt välja. Naiivitar nagu ma olen, arvasin muidugi, et päris nii hullult ikka ei lähe, aga no läks. Valu kiskus pisara välja ja nii ma siis ohkisin seal vees natuke aega ja proovisin jalga liigutada. Kuna ta mul siiski oli otsa jäänud ja liikus ja valu kah nagu järgi andis, siis tuli ju edasi sõita. Kes meist enne on siis mingi vigastuse pärast sõidu lõpetanud?
Peale oma sõitmist sai koolitatud veel hilisõhtuni loosi tahtel surfialgkoolituse saanud tütarlast, tassitud surfiasju trepist üles kolmandale korrusele ja vot siis, kui oleks pidanud algama mõnus õhtune rahu, oli mu jalal mulle nii mõndagi öelda. Põhiliselt seda, et ole nüüd hea ja võta jääkott ja manusta suuremal hulgal valuvaigisteid. Ma pean ütlema, et ma ei mäleta, et mul kunagi mingi asi üldse oleks nii hirmsasti valu teinud, et keha krampidesse läheb. 2×400 valuvaigisti toimis ja selleks õhtuks oli enam vähem rahu majas. Hommikul hakkas muidugi karussell uuesti pihta ja peale tööd otsustasin emos ära käia. 3,5 tunni jooksul, mis ma seal veetsin, sain ma selgelt aru, et kui sa juba surnud ei ole, siis sinuga ei tegeleta ja kui sa enne olid enam vähem terve, siis peale seal käiku küll mitte. Aga ma ei räägi sellest meditsiinist rohkem midagi. Diagnoosiks sain raskekujuline sidemete venitus ja 2 kuud spordikeeldu. Tule taevas appi, mismõttes?
Ja nüüd on mul siis uued aksessuaarid- ortoos ja kaks karku ja kohutavalt suur kahjutunne sellest, et ma nii krdi loll olin ja enda kaua oodatud surfireisi pekki keerasin! Palju õnne!
Info: Koht: Püünsi
Tuul 8-10m/ sek
Varustus: 100l ja 5,0m2
Aeg: 2h