Uhh, nii keeruline on leida kirjutamiseks aega, sest seda lihtsalt pole. Ühel koolitusel, kus ma ennast tutvustades teatasin, et ma tegelikult töötan kontorirotina müües ehitusmaterjale ja olen kinnisvara partner RE/MAX Citys, lisaks oma majas KÜ esimees ja siis lisaks veel organiseerin surfiüritusi ja Kosi surfilaagrit ja olen koolitaja, küsiti mult, et mitu tundi minu ööpäevas on? Ma siis mõtlesin ja ütlesin tagasihoidlikult, et eks ikka 24 nagu teistelgi. Jah, vahel võiks või peaks olema tunduvalt rohkem, et teha kõik see ära, mida ma teha tahaksin. Eks ma olen suve lõpuks pehmo ka peast, aga tuju on hea ja meel on rõõmus.
Ja nii mul siis kogu see tööst vaba aeg läheb, ikka surfikoolituste vallas. Ise pole sõitma saanud ei tea mis ajast, hing ikka kisub, aga õnneks ma tean, et kui siin ei saa, siis oktoobris saan, siis kui ma olen kõigest eemal, oma teises kodus- Vetratoria surfiklubis, Kosil.
Laupäeval said surfimaitse suhu Tene ja Kati ja lisaks nendele käisid oma teistkordsel katsel Rene ja Riina. Õpilased on lihtsalt super tublid ja mul jagub neile ainult kiidusõnu. Riina ütleski veest välja tulles, et ta tundis minu kiitmisest puudust, sest ma viisin samal ajal läbi surfialgkoolituse teooriat ja ei näinud, millega ta vees tegeleb. Tegelikult jälgib neid vees Andrus, aga kuna tema ei koolita, siis ta ei kiida neid ka, vahel hõikab ikka, kui midagi tähelepanuväärselt teist moodi võiks olla. Laupäeval sain isegi normaalsel ajal koju, muidu kipuvad koolituste päevad lõppema õhtul kl 10 või veel hiljem, aga eks see on see koolitaja elu ja ma väga naudin seda, olenemata sellest, et vahel surnuna voodisse kukun. Ja keegi ärgu isegi arvaku, et ma kurdan, tegu on siiski asjaga, millest ma 8 aastat tagasi unistasin ja mis nüüd järjest suure mõõtmelisena kätte on saabunud.
Pühapäeval alustasin koolitamisega kl 12 ja tänaseks päris algakoolitusi ei olnud. Küll aga oli terve päev pikitud täis õpilastest, kes oma teisel, kolmandal või neljandal korral sõitmas. Igaüks on teinud omad valikud, kas toimetada omal käel või siis võtavad edasised surfitunnid minu juhendamisel. Päev oli tore ja kuna mul endal oli ka vahepeal tunnike vaba aega, siis harjutasin madalas paute, et ei unustaks ja teate, ma proovisin aeglast gybe, esimest korda peale seda, kui ma eelmisel aastal 31 august oma jalal sidemed venitasin ja peale seda ringi kargutasin. Ma mõtlesin hoolega muidugi tükk aega, et kas ma ikka lähen seda teed, et proovin, aga tahtmine sai võitu ja nii ma siis proovisingi. Andrus kah naeris muidugi, et nojah oktoober on kaugel, et võid proovida küll. Hea tunne oli ise ka natuke laua peal ringi tätsata. Eks ma olen parasjagu argpüks, aga valu oli meeles ja otseloomulikult teadmine, et kui uuesti midagi juhtub, siis on kõik plaanid metsas.
Oh seda minu ilusat, lillelist elu, näh, isegi Aegna Maratonile ei olnud mahti minna!