Mõned episoodid sellest, millega ma tegelesin oktoobris. Nimelt olen ma tükk aega mõtelnud, et ma olen kindlasti parem võistlusametnik, kui mul on taskus paadi load. No jah, sain just õigel ajal sobiva vihje ja nii ma ennast kiiresti kirja paningi. Ma alustasin õpinguid Väikelaevajuhi kursustel. Mulle meeldis seal hullupööra!
Tähtede nimetused on nüüd peas… osade lippude värvid samuti ja 2 lipu tähendus ka…. pikk tee on veel minna, kuniks nad kõik meelde jäävad ja kõige segasem on see, et võistlustel on nendel lippudel täiesti teine tähendus… palju õnne, eksju!
Ain ütleb: ” Tule nüüd siia!”. Mina liigun veidi lähemale. Ain uuesti: ” Tule nüüd ikka kohe päris siia minu juurde!”. Ronin siis kenasti tema kõrvale, peale mida palutakse mul panna oma käed roolile ja hakata juhtima. Minu ainuke mõte oli, et mis mõttes juhtima, et lihtsalt niisama hakkangi või? Meil on 7 inimest pardal ja Pirita jõesuudmest tuleb aina teisi liiklejaid vastu. Ja mu käed värisevad ja jalad vist ka natuke, aga ma tõepoolest juhingi JAHTI! Oma elus esimest korda! Kirjeldamatu emotsioon ja ma ei suuda siiani uskuda, kui tundlik võib üks suur alus olla, reageerides iga väiksemale rooli liigutamisele. Ja ma tean nüüd päris isiklikult, kuidas teha jahiga pauti ja halssi, kuidas otstest tõmmata või järele anda või kuidas hoida teda sellisel kursil, et purjed tühjalt ei lokiks. Ma tean, et ma tahan seda tunnet veel tunda, sest see oli lihtsalt nii vägev- minu praktika päev Santa Maria pardal, merel!
Põnev, nii põnev…emotsioonid kaatri praktikast või siis õigem on öelda kummipaadiga sõitmisest- rool oli kuramuse raske keerata ja mida aeglasem liikumine, seda kehvem keeramine. Mulle on see alati tundunud selline ulme lihtne asi, aga võta näpust, kui palju erinevaid tegureid sõitmist mõjutab, kui mooter ei tööta. Vot sulle siis! Ja MOB-i tuleb kõvasti harjutada kellegi peal, kes on valmis vees loksuma, vendri päästmine pole päris see. Siiski võib öelda, et vähemalt vastu tuult oskan ma ennast sättida, olgu muude asjadega, kuidas on 
🙂. Tegelikult olen ma iseendaga üpriski rahul, sest sain pärast tagasi sõita ja teiste paatide, jahtide vahel seigeldes ilusasti kai äärde! Ja koolitajad, nii jahi, kui kaatri oma, olid lihtsalt mõlemad super! Mina tänan! Saladuskatte all võin öelda, et kiiresti liikudes oli hoopis ägedam ja lihtsam ka, aga jaht meeldib mulle ikka tunduvalt rohkem!
Pingelangus oli nii suur, et võttis une ära 🙂. Eile lõppes kahjuks üks väga põnev ja tore ajajärk, peale mida ma võin rõõmsalt tõdeda, et ka vanad inimesed võivad olla õppimises väga edukad. Ma olin kindel, et ma põrun, aga selgus, et minu poolt väikelaevajuhi eksam sai sooritatud 100% õigete vastustega ja kaarditöö sujus ka mulle endale ootamatult hästi! Jepikajee, pai ja kiidusõnad mulle, aga eks ma tuupisin ka korralikult 🙂 Ja ma ei saa jätta kiitmata õpetajaid, selliseid soovitan kõikidele! Kes vähegi soovib selle teekonna ette võtta, siis ESS Kalev Jahtklubi poolt tehtavad koolitused ruulivad täiega!