“Nivea Surfilaager Mändjalas” 09.07-13.07.08

Surfilaager – aasta tähtsündmus surfajatele. Hakkasin seda väga ootama juba kohe peale eelmise aasta laagrit, mis oli võrratu. Salamisi unistasin, et sellel aastal olen surfilaagris, kui surfar ja mitte lihtsalt niisama uudistaja. Oma unistustes ei osanud ma soovida, et olen seal oma varustusega. Et kevadel sain omale oma laua ja purjed ja kõik jutud, siis seda enam ootasin seda, millal asjad kokku pakituna teele asun. Minuga tuli kaasa pea terve meie tiim Roosa – Triin, Olga, Kadi, Margit, Andra, Jane…Teadsin, et lähen laagrisse juba päev varem ja nii sai tehtud praami broneeringud juba kuu aega ette. Panin kokku vajaminevate asjade nimekirja ja nii see algas…Ma ei teadnud, kuidas me ära mahume, auto pole ju kummist…Aga geniaalne idee jättis autos ruumi ülegi…Minu”Hõbe Unelm” mahutab uhkelt…Lihtne lahendus seisnes selles, et laud kotist välja ja kõik magamisasjad, toolid, telk, poom ja mast lauakotti. Oli see alles mahutavusega. Pärast laud katusele ja kott selle peale, purjed kõrvale..Minust on saanud ootamatult pakkimise meister…Olen muidugi ka ääretult uhke õnnestunud auto valiku üle :). Sõit Saarde algas kolmapäeva õhtul ja oli ääretult lõbus. Kandam auto katusel püsis hästi ja ei olnud takistuseks tavapärasele sõidukiirusele. Väike lend üle lamava politseiniku võttis küll korraks tummaks, aga et midagi hullu ei järgnenud, siis naer tuleb sellele mõtlemisest siiani peale. Magasime esimese öö kämpas ja tegime ettevalmistusi järgmiseks päevaks. Väike siider naha vahel läksime randa uudistama. Surfhousi juurest leidsime Intsu ja sinna me selleks õhtuks maandusimegi. Tegelikult veetsin ma suurema osa laagri ajast seal nende juures. Neljapäeva alustasime Surfhousi telgis neil abiks olles, nimelt oli vaja panna laudadele kardaanid külge ja rigada kõik purjed. Õppisin selle käigus tundma väga erinevaid pingutussüsteeme ja leian, et see tuli suuresti kasuks. Olime surfilaagri avamisel, laulsime ja jäime ootama teisi külastajaid. Et veetase oli väga madal Mändjalas, siis sai ees väikeses sopis sõita vaid lühikese uimega, mina enda lauaga olin pidevalt liivas kinni. Seega otsustasin hoopis laenutada laua ja et Surfhousi omadel selle vastu midagi ei olnud, siis nii ma seal nende laudadega terved päevad seilasin. Päevad möödusid päikest võttes, surfates, uusi sõpru leides, õhtud/ööd grillides, napsitades, tantsides ja lauldes. Sain nende kolme päeva jooksul nii palju surfata, et ilmselt ei sõitnud ma tervelt eelmise aasta jooksul nii palju. Ma ei tahtnud kohe kuidagi veest välja tulla! Minu areng oli minu enda jaoks märkimisväärne, ma julgen kallutada ennast väga palju lauast välja taha poole, tõmmata purje endale rohkem peale, ma sõitsin jalad esimestes aasades ja tean, et olen võimeline ka tugevama tuulega sõitma suurema purjega, kui seda on 4,0m2. Teen võimalusel alati kaldalt starti, millega säästan oma jõuvarusid ja kõige selle vähese oskuse juures võtsin julguse kokku ja läksin võistlema. Vot selline tubli olen!
Lisaks kõigele leidsin ennast õhtuti RRD tiimi hulgast, kuhu Jane ja Kristi mind kutsusid. Nad on superluks kamp kõik ja mul on hea meel neid tunda. Lisaks kuulsin nende käest palju lugusid lohetamisest ja mulle tundub üha enam, et mina jään hetkel purjelaua juurde. Ma nautisin igat laagris oldud hetke, panin omale kõrva taha kõik Papa õpetussõnad ja ma olen nii ääretult rahul ja õnnelik, sest see laager oli parim. Tegelikult on kõik mis minuga juhtub lihtsalt parim…iga kord midagi uut ja teistmoodi…Nüüd juba ootan ma järgmist aastat, kuid ennem seda saab veel hulgaliselt hulgaliselt surfata! Nii ongi! Ärge küsige enam, miks mu silmad säravad ja naeratus on näol!