Vahelduseks surfamisele, otsustasin, et minust saab ühel heal päeval purjetaja. Ja mitte mingi tavaline purjetaja, vaid ikka selline, kes oskab oma purjeka mere valmis seada, sellega seal hakkama saada ja kõike muud peale kauba. Mõeldud, tehtud ja nüüd ma siis olen ise jälle õpilane ja käin kord nädalas Kakumäe Sailing centeris trennis. Jaa, no ise ka ei usu, et lausa trennis!
Ma kunagi lubasin, et ma ei hakka kunagi võistlema ja mis Te arvate, millest meie trenn suuremas osas koosneb? Ikka sellest, et märgid sisse ja siis üksteise võidu kimama.
Võistlusametnikuna pean teadma erinevaid asju no nt mis asi on märgiruum ja kolme paadi pikkus ja mida kõike veel ja isegi, kui ma olen teoorias enda meelest jube kõva, siis praktika merel veab küll alt. Aga… ma olen arenemisvõimeline!
Üks probleem mul muidugi on, millega pean tegelema ja see olen loomulikult mina ise! Proovige hakata soolosurfarist meeskonna purjetajaks ja saate aru, millest ma räägin. Mul on väga suur usalduskriis kõikide roolis olevate õpllaste osas. Ja kuigi ma tean, et see alus ei lähe ümber, ma ikka tõsiselt pabistan, kui tugeva tuulega on roolis keegi, kes ei jaga veel ööd ega mütsi. Nii, et ma siis tegelen lisaks purjetamise omandamisele ka meeskonnas olemise ja teiste usaldamise oskustega. Ausõna, see on üks keerukamaid asju üldse, aga ka siin võib öelda, et ma juba olen veidi arenenud.
Ühesõnaga ma teen ise trenni ja koolitan oma surfiõpilasi ja loodan, et ühel päeval oskan ma mõlemit!