Veider, ma ei alustagi selle aastast blogi oma tavapärase Kosi laagri kirjeldamisega. Jah, me tahtsime minna, aga kuhu sa lähed, kui lennukid ei lenda ja koroona võtab kõik rivist maha, kes lähemal, kui 2 meetrit ninapidi koos.
Et siis jäi ära see asi sellel kevadel! Ma ei olnud muidugi päris kindel ka, et ma oma seljaga surfata saan, aga kuna olen teinud 10 kuud kõik selleks, et taastuda, siis nüüdseks on juba päris ok olla. Ja tegelikult olen jõudnud käia juba ka kahel korral purjetamise trennis.
Tänase kohta võib öelda- Ai jäm bääääkkkkkk! Tegelikult võin siin Andrust tänada, sest ta sundis mind endaga surfama kaasa tulema. Alustas juba hommikul voodist tõustes selle teemaga ja ei jätnud enne, kui ma siis otsustasin, et okei, ma siis võtan ennast kokku ja lähen kaasa. Ma ei tea, mis asi see on, et see esimene kord hooajal on selline raske tulema. Nüüd oli kohe eriti raske, kuna 10 kuud on viimasest korrast möödas.
Kuna ma ei olnud nii ammu vees käinud, siis ma isegi ei teadnud kus mu asjad kõik on, osad toas, osad keldris. Seda ma siiski mäletasin, mis nimekirja alusel ja järjekorras kõik peast läbi lastes kontrollida. Ei saa ju avastada, et kalipso nt on koju jäänud või kardaan või uim. Ühesõnaga ma sain lõpuks asjad kokku kogutud ja teel me olimegi. Ma ei taha üldiselt midagi teada Laulasmaal surfamisest, sest seal on minu jaoks rõvedad lained. Kuna lained üle Klooga ei kipu ründama, siis tundus, et võib olla seekord on normaalne.
Ja siis kohal me olimegi! Võtsin huvi pärast aega, kui ruttu asjad kokku saan. Noh, kui välja jätta asjaolu, et ma 3 korda purje uuesti kokku panin, kuna mastijalg oli liiga lühikeseks pandud, siis sain poole tunniga hakkama. Oeh, ma olin unustanud, kui piinarikas on endale kalipsot selga panna, mitte et ma oleksin ise kuidagi juurde või maha võtnud. Lõpuks kui see seljas oli, olin juba väsinud, rääkimata surfama hakkamisest.
Vesi oli kõrgem ja sile, see mulle meeldib. Küll veidi puhanguline, aga üle maa puhuva tuule puhul ei saagi muud oodata. Kaldaltstart on meeles, aasad kurjam, on siiani pikad. Millegi pärast pole need 10 kuu jooksul ise lühemaks läinud. Ehk siis väheke jampsimist poomi kõrgusega, et need enam vähem korda saada, pikad on ikka. Üldiselt keda see ikka kotib, kui esimest korda merel olla.
Kõik oli justkui imehea, aga tallad läksid krampi, kukal külmetas ja näpud olid poomile kangestunud. Kuniks vihma ei sadanud, elasin selle kenasti üle. No seda üleelamist oli kuskil 30 minutit, siis keeras keegi kraani liiga lahti ja Andrus sai minu 5,2 lustida. Kui tema sellega lustib, siis mul on endiselt taskurätikut vaja, selles osas pole midagi muutunud.
Kraani lahti keeramisega hakkas taevast pussnuge ka alla sadama ja ma otsustasin minna kaldale, et siis oodata, sest ilmaennustus lubas, et kõik noad ei kuku taevast alla.
Ilm paranes ja sellega keerati ka kraane koomale, oli aeg tagasi minna. Jah, väga, väga mõnna oli, kuigi jalad tudisesid all ja tasakaal on kuhugi oma teed läinud. Need esimesed paudi hakatised oleks nagu elu esimesed, aga lõpuks hakkas juba vähe kiiremini tulema.
Igal juhul mu hing hõiskas ja nii hea oli tagasi olla! Jutt oleks justkui terve päev läbi kestnud surfist, aga olin vees kokku 1,5 tundi, Tuul jõudis taas tõusta, mille tulemusena pidin poomi oma makaronideks muutunud kätest lahti laskma ja nii ma siis mõtlesin, et sinna keset lahte ma täna jään. Kui jõudu pole antud, siis aitab mõistus, kui seda on antud. Mulle õnneks oli seda jagatud. Ootasin kuniks läks veidi vaiksemaks, võtsin kogu oma jõu kokku ja kolistasin kaldale. Kui puri on ikka nii üle, et piisaks ainult mastist, siis vanarahvas teab öelda, et on õige aeg kaldale minna.
Appi, kui väsinud ma olin, aga, no nii hirmus rõõmus! Ma tean, et kõik kihutavad Eestis jubedalt, aga ma olen oma esimese korra 31,5 km/ h üle ka uhke.
Koht: Laulasmaa
Tuul: 8-15m/ sek
Aeg: 1,5 h
Varustus: 5,2 m2 ja 100 l