Kui päris aus olla, siis ma ootan juba ikka nii ammu kevade saabumist, et saaks vee peale. Merd mõtlen siis, eks ole, mitte mingit veega paastumise protsesse. Ja ausalt öeldes ei tundu juba mitmed aastad soojamaa reisilt saabudes tore mõte, minna kuskile tohutu tuule kätte külmetama.
Cerly, „Surfi peatus“ surfi klubist, oli mind juba päris mitu korda kutsunud Harku peale wingsurfi proovima. Kahjuks ei olnud ajad mu jaoks sobivad ja nii see mõte jäi. Kuni eilseni…
Tegelikult sai asi küll alguse juba mõned päevad varem, kui Cerly mulle helistas ja uuris, mida ma laupäeval teen ja kas olen vaba. Ja siis täristas kiirelt, et neil on tulemas üks võistlus ja kas ma soovin ehk appi tulla ja olla võistlusametnikuks. Olin vaba ja mõte, et näen taas üle väga pika aja oma häid surfi tuttavaid, nii tore, et andsin kohe oma nõusoleku osalemiseks.
Üritus ise kandis endas väga üllast eesmärki- toetada läbi heategevuse tsüstilise fibroosiga võitlejaid. Võistlusel osalejateks ainult naised ning rada läbiti bikiinides. Jah, te loete õigesti, keset sügavat talve, olgu, kevad juba natuke piilub, aga siiski, sõitsid nad külma tuule käes bikiinides. No ma räägin, hullud, mis hullud!
Õnneks ma ei oska wingiga sõita ja seega ma ei olnud see hullumeelne osaleja. Minu auks jäi nad kõik finišis paberile kirja panna.
Võistlusele eelnevalt ütles Cerly: „ Et onju, Krista, sa proovid ise ka pärast?“. No andsin siis rutakalt lubaduse proovida.
Peale võistlust istusime koos saunas, osad siis leilitamas, osad eesruumis ja rääkisime nii sama maast ja ilmast, kui Cerlyle meenus, et kuule, sa ju lähed ka proovima. Ütlen ausalt, et tuul, mis väljas oli, tahtis mind isegi ilma selle wingita minema viia ja ma püüdsin natuke argumenteerida, et vist pole ikka hea mõte. Aga see tütarlaps ei jätnud mulle erilist valiku võimalust, kui kiiver näpus mind saunast välja ajas, mulle mäesuusasaapad jalga aitas, suusad näppu palus võtta ja jää peale „käsutas“. Ise muudkui korrates, et sa ausalt saad sellega kohe sõitma ja tunnetuse kätte ja sinuga ei juhtu seal mitte midagi. Mhhh, jah, muidugi, mis siin ikka saab juhtuda, kukun ainult hoo pealt külili ja murran kondid jne. No ausalt, ei tundunud nagu üldse mitte lahe asi, mida teha. Väike hirm oli juba sisse pugenud, sest ma ei tundnud ennast turvaliselt. Peale kümne minutilist koolitust andis Cerly wingi mu kätte ja ütles, et proovi nüüd ise.
Kurja, see wing polnudki üldse probleem, vaid suusad, millega ma ei osanud kantida. Kuusteist aastat tagasi olid mul mäesuusad viimati all ja sellest on ka meeles ainult see hirmus pauk, mille ma mäe peal panin, kui laudur ootamatult ette sõitis. Tookord pääsesin õnneks peapõrutusega ainult.
Aga siis… parema halsiga tagasi tulles sain kuidagi juba paremini tunnetuse ja pole vaja vist mainida, et iga järgmine ots oli juba kindlam ja ma sain isegi pöörde tehtud. Ja pole vaja vist ka mainida, et iga otsaga kasvas adrekas ja tunne, et oioioioi, see on ikka nii äge ja lahe.
Wingi on lihtne manööverdada ja kui asi lappama lähed, saad selle käest lasta ja midagi ei juhtu. Arvasin küll, et rebib mu haige käe otsast, aga ei midagi taolist. Käsi jäi alles, kondid terveks, aga suu oli erakordselt pikalt kõrvuni veninud, no naeratusest muidugi. Tunne oli nii hea, üle pika aja korralik mõtete eemaldaja ja stressi maandaja.
Ja siin ma siis nüüd olen, uute mõtete küüsis, et kas peaks järgmiseks hooajaks juba suusad, kiivri ja saapad hankima ja otse loomulikult wingi või isegi kaks, sest see on talviseks perioodiks mega tegevus.
