Kui Surfipiiga, Andrus ja Taits Topu sadamasse jõudsid, olid tunnid juba alanud.
Ma kuulutan ennast nüüdsest inimloomade gruppi, kes käivad tuult taga ajamas ja seda mitte normaalsel kella ajal. Sest kui palju neid ikka on, kes laupäeva hommikul kl 6 ennast üles ajavad, lootes, et 100 km eemal puhub? Leppisime kokku, et isegi kui ei puhu, siis rigame asjad ja läheme vette, sest kui kohale on tuldud, siis tuleb ennast vähemalt märjaks kasta ja teha nägu, et on käidud. Tavapärasele prognoosile mitte vastavalt puhus. Ja kohe selliselt, et mitte vähe, vaid mõnusalt palju.
Mis seal ikka, kiirelt üks poolik kaasa haaratud võiku hammaste vahele, kamad kokku ja vette. Kell näitas kenat üheksandat hommikutundi. Mõttes oli muidugi endiselt kumisev lause – et pole normaalne. Kui rääkida purjede valikust, siis oma meeletult suurest purjepargist, kuhu kuulub 2 erineva suurusega purje, valisin taas oma viiese Piloti. Ja lauapargi suurusest ma ei räägigi, kõva 1 laud, millega siis ringi rallida. Kuidagi väga armsaks on saanud mulle mu viiene puri, aga võimalik, et mu muskel on taandarengu seisusest välja saanud ja jõuab rohkem või siis on mu oskused muutunud selliseks, millega on võimalik ilma kangutamiseta hakkama saada, aga igal juhul olen ma seda see hooaeg tunduvalt rohkem kasutanud, kui neljast. Andrus seilas 6,4 ja 115l -ga ja Taits 7,4 ja 116l-ga.
Nüüd siis kaldalt kenasti lauale, esimene jalg aasa, siis trapetsisse ja siis teine jalg aasa. No selle tegutsemise järjekorra üle võib kindlasti vaidlust pidada, aga eks igal ühel on see tunnetuse küsimus, et mis järjekorras mingeid asju teha. Aga jepikajee, välja see mul tuli selliselt ja laud ei kiskunudki enam üles tuulde. Veidike sättimist ja nüüd siis sain tegelikult aru, mida kõike annab juurde mõlemad jalad aasades surfamine. Suurest kiirusest tekkinud mõnutunne vallandus üle huulte juhuu hüüete näol. Tegin minu jaoks tõeliselt pikad triibud ja olin ülirahul. Vahepeal muidugi rammisin täiel kiirusel kellegi poolt vee alla paigutatud kivi, mille tagajärjel ma suure kaarega vette lendasin ja oma laua all olevale haile pidin pilgu peale viskama. Õnneks oli kokkupõrge haile vaid veidi kriimustavalt mõjunud, aga mind tegi see küll ettevaatlikuks, sest see oli esimene kord minu surfikarjääris, kus ma endast kõvemaga merel rinda pistsin. 🙂
Noh läks õnneks!
Vahepeal arvas tuul, ma enam jumalast ei räägi, muidu Hardcore teeb märkuse jälle :), et ta peaks kõvemini puhuma hakkama ja korraks tekkis isegi mõte panna oma neljane kokku, kuid eesti naine on ju kange nigu kurat ja nii ma rassisin sellega edasi. Kiirus vaid kasvas, pautimine muidugi muutus mingiks tegevuseks, kus purje hoitakse mingis alumises asendis vee kohal ja jalgadega keerutatakse lauda enda all, mõttes vaid see, et see krdi puri vette ei kukuks, kuid sõidumõnu kompenseerib palju. Peale 3 tundi meres ligunemist hakkas väike väss endast märku andma ja otsustasin teha pausi kaldal. Täitsin mõttes olematute pirukatega kõhtu ja jõin peale jaopärast jagatud vett, no seda oli ka meil vähe kaasa haaratud, sest oli ju teada, et tuult pole ja pole vajadust ka merel rassida. Kuna tuul tegelikkuses muudkui vilises üle väljade, siis polnud tahtmist seda kaldal kaua kuulata ja nii sai vette tagasi mindud. Ilmselt oli vahepeal kuskile riputatud üles silt, et Topus puhub, sest peale 11 otsis ulmelises koguses surfikamade alla lookas olevaid sõidukeid kaldal parkimiskohti. Laulupidu, laulupidu!
Kui rääkida veel merel toimunud juhtumitest, siis harjutasin paaril korral põlvest saadik vees uppumisurma purje alla jäämisega ja lisaks tahtis üks lohetajast vend mind oma võrku st liinidesse mässida. Ei teagi, kas arvas, et püüab näkki või mida? Mingil mulle teadmata mõju jõul ma siiski neisse ei takerdunud ja olen endiselt vaba kala :).
Kõige selle kirjeldamatult kauni juures hakkasid meenuma järjest tihedamalt kaasas olevad olematud pirukad ja kuna olin juba 4 tundi järjest vees vigurujumist harrastanud ja käed jalad vaikselt mõistusele vastupidiselt käituma hakkasid, siis otsustasin, et tänaseks aitab.
Kahju oli tuult kasutamata jätta, aga kuna olin merel mõned kilod kergemaks kulunud, peopesades olev nahk põles suure leegiga ja jõud oli maha jätnud, siis leppisin olukorraga. Asjad koos ootasin lihtsalt ilus olles kaldal teisi. Kuna neid vaevas samuti meeletult täiskõhu tunne, siis sai ühiselt otsustatud, et teeme minekut.
Ausõna oli kurb minna, sest päike paistis ja tuul puhus, aga tühi kott st surfar ei seisa püsti :). Ja õnged olid ka koju jäänud!
Info:
Koht: Topu sadam
Tuul: ca 6-9m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: 4 h
Ma kuulutan ennast nüüdsest inimloomade gruppi, kes käivad tuult taga ajamas ja seda mitte normaalsel kella ajal. Sest kui palju neid ikka on, kes laupäeva hommikul kl 6 ennast üles ajavad, lootes, et 100 km eemal puhub? Leppisime kokku, et isegi kui ei puhu, siis rigame asjad ja läheme vette, sest kui kohale on tuldud, siis tuleb ennast vähemalt märjaks kasta ja teha nägu, et on käidud. Tavapärasele prognoosile mitte vastavalt puhus. Ja kohe selliselt, et mitte vähe, vaid mõnusalt palju.
Mis seal ikka, kiirelt üks poolik kaasa haaratud võiku hammaste vahele, kamad kokku ja vette. Kell näitas kenat üheksandat hommikutundi. Mõttes oli muidugi endiselt kumisev lause – et pole normaalne. Kui rääkida purjede valikust, siis oma meeletult suurest purjepargist, kuhu kuulub 2 erineva suurusega purje, valisin taas oma viiese Piloti. Ja lauapargi suurusest ma ei räägigi, kõva 1 laud, millega siis ringi rallida. Kuidagi väga armsaks on saanud mulle mu viiene puri, aga võimalik, et mu muskel on taandarengu seisusest välja saanud ja jõuab rohkem või siis on mu oskused muutunud selliseks, millega on võimalik ilma kangutamiseta hakkama saada, aga igal juhul olen ma seda see hooaeg tunduvalt rohkem kasutanud, kui neljast. Andrus seilas 6,4 ja 115l -ga ja Taits 7,4 ja 116l-ga.
Nüüd siis kaldalt kenasti lauale, esimene jalg aasa, siis trapetsisse ja siis teine jalg aasa. No selle tegutsemise järjekorra üle võib kindlasti vaidlust pidada, aga eks igal ühel on see tunnetuse küsimus, et mis järjekorras mingeid asju teha. Aga jepikajee, välja see mul tuli selliselt ja laud ei kiskunudki enam üles tuulde. Veidike sättimist ja nüüd siis sain tegelikult aru, mida kõike annab juurde mõlemad jalad aasades surfamine. Suurest kiirusest tekkinud mõnutunne vallandus üle huulte juhuu hüüete näol. Tegin minu jaoks tõeliselt pikad triibud ja olin ülirahul. Vahepeal muidugi rammisin täiel kiirusel kellegi poolt vee alla paigutatud kivi, mille tagajärjel ma suure kaarega vette lendasin ja oma laua all olevale haile pidin pilgu peale viskama. Õnneks oli kokkupõrge haile vaid veidi kriimustavalt mõjunud, aga mind tegi see küll ettevaatlikuks, sest see oli esimene kord minu surfikarjääris, kus ma endast kõvemaga merel rinda pistsin. 🙂
Noh läks õnneks!
Vahepeal arvas tuul, ma enam jumalast ei räägi, muidu Hardcore teeb märkuse jälle :), et ta peaks kõvemini puhuma hakkama ja korraks tekkis isegi mõte panna oma neljane kokku, kuid eesti naine on ju kange nigu kurat ja nii ma rassisin sellega edasi. Kiirus vaid kasvas, pautimine muidugi muutus mingiks tegevuseks, kus purje hoitakse mingis alumises asendis vee kohal ja jalgadega keerutatakse lauda enda all, mõttes vaid see, et see krdi puri vette ei kukuks, kuid sõidumõnu kompenseerib palju. Peale 3 tundi meres ligunemist hakkas väike väss endast märku andma ja otsustasin teha pausi kaldal. Täitsin mõttes olematute pirukatega kõhtu ja jõin peale jaopärast jagatud vett, no seda oli ka meil vähe kaasa haaratud, sest oli ju teada, et tuult pole ja pole vajadust ka merel rassida. Kuna tuul tegelikkuses muudkui vilises üle väljade, siis polnud tahtmist seda kaldal kaua kuulata ja nii sai vette tagasi mindud. Ilmselt oli vahepeal kuskile riputatud üles silt, et Topus puhub, sest peale 11 otsis ulmelises koguses surfikamade alla lookas olevaid sõidukeid kaldal parkimiskohti. Laulupidu, laulupidu!
Kui rääkida veel merel toimunud juhtumitest, siis harjutasin paaril korral põlvest saadik vees uppumisurma purje alla jäämisega ja lisaks tahtis üks lohetajast vend mind oma võrku st liinidesse mässida. Ei teagi, kas arvas, et püüab näkki või mida? Mingil mulle teadmata mõju jõul ma siiski neisse ei takerdunud ja olen endiselt vaba kala :).
Kõige selle kirjeldamatult kauni juures hakkasid meenuma järjest tihedamalt kaasas olevad olematud pirukad ja kuna olin juba 4 tundi järjest vees vigurujumist harrastanud ja käed jalad vaikselt mõistusele vastupidiselt käituma hakkasid, siis otsustasin, et tänaseks aitab.
Kahju oli tuult kasutamata jätta, aga kuna olin merel mõned kilod kergemaks kulunud, peopesades olev nahk põles suure leegiga ja jõud oli maha jätnud, siis leppisin olukorraga. Asjad koos ootasin lihtsalt ilus olles kaldal teisi. Kuna neid vaevas samuti meeletult täiskõhu tunne, siis sai ühiselt otsustatud, et teeme minekut.
Ausõna oli kurb minna, sest päike paistis ja tuul puhus, aga tühi kott st surfar ei seisa püsti :). Ja õnged olid ka koju jäänud!
Info:
Koht: Topu sadam
Tuul: ca 6-9m/sek
Laud/ puri: SBKT 122L, GP 5,0m2
Aeg: 4 h