“Rohuküla ristsed” 04.10.2009

Aknast õue vaadates on talv kohale jõudnud ja kogu see orkaan, mis seal valitseb, ei kutsu mitte mingi valemiga vette.
Hommikul 10 ajal aeti kõigele vaatamata mind soojast voodist välja ja nii olin sunnitud taas oma kamad kolmandalt korruselt alla viskama ja need surfitaksosse paigutama. Õnneks sain surfitakso korda, vahepeal lendasin luua seljas ringi. Remont raibe läks mulle soojamaa reisi maksma, aga mis parata.
Ja ega normaalsed inimesed ei lähe ju surfile lähemale, kui 100 km. Seega siis taas matk Toppu.
Seekord meid siis 4 – mina, Andrus, Taits ja Romet. Romet tuli oma ratastega kohale.
Topus avanes päris huvitav pilt, aga eks kõik ju teavad juba, et veetase on alla rublalinna piiri ja kamadega vette jõudmiseks tuleb läbida vähemalt pool kilomeetrit. Aga kui tõsiselt rääkida, siis meie tavapäraseks saanud rigamisplats ägas lainete all ja tuul kurjam puhus jälle otse sisse. Mingi rahe närakas arvas ka heaks alla sadada. Tuult, kui sellist oli vähevõitu ja nii sai otsustatud, et läheme vaatame, mis toimub Rohukülas.
Rohuküla, koht, kui selline, tundus olevat täiesti teisel planeedil. Ma ei ole seal varemalt ise kunagi käinud, no kui välja arvata need rohkearvulised korrad, mis ma olen pidanud praami järjekorras passima, aga teadjad rääkisid, et siin on ka veetase üle põlve :). Tuulest, kui sellisest ma ei kõnele, sest selle tugevusest olid puude ladvad vajunud vastu maad, no vähemalt nende omad, mis olid raju poolt maha murtud.
Nagu ikka kombeks, tuleb kohale jõudes esmalt pidada arutelu juba vees olevate surfaritega, et kes mis suurusega peal on. No selgus tõsiasi, et naisi polnud ja mehad olid ,kes 5,4, kes 4,7 ja kes 3,5-ga.
Mis seal siis ikka, minule tähendas see 4-sega võitlusesse minekut.
Nüüd siis olukorrast merel. See hiilgas rotikarva halliseguse värvitooniga ja hirmutas kortermaja kõrguste lainetega. Ja ma ei räägi siin kahekordsest majast, eksole. :). No kuna ma ise nii mini olen, siis pole ka ime, et mulle kõik alati hirmus suurena tundub. Aga tõepoolest, ma pole vees käinud selliste lainetega. Aga eks millaski peab ikka olema see esimene kord. Ma küll ei tea, miks ma selleks esimeseks korraks suutsin valida just sellise päeva, kus veetemperatuur oli kõvasti 9 kraadi ja õues sooja kõva 11. Et ma olen veidike targemaks saanud, kui paar aastat tagasi, siis enam ei üritanud ma ennast kaitsta külma eest kahe kalipsoga üksteise peal, vaid ajasin selga endale grafti sooja suusapesu kalipso alla ja nii sai vette mindud. Isegi kinnusid ei pannud kätte:).
Pean ütlema, et see vormiriiete kooslus sobis suurepäraselt ka vee jaoks ja nii tundus, et kõik siin ilmas on võimalik. Sellist eufooriat jagus täpselt nii kauaks, kuniks ma olin kaldalt startides ületanud esimesed väikesed lainekesed ja avastasin, et tuul ja meri tahavad mulle käkki keerata.
Nimelt suutis tuul mind koostöös lainega selliselt õhku visata, et ma arvasin, et leian ennast raudselt Austraaliast või siis halvemal juhul näoli mudasest mere põhjast. Aga, et ma pole veel lennunduskursusi täielikult läbinud, siis ei juhtunud üht ega teist. Suutsin mingil imelooma kombel jääda lauale püsima. Selliselt poolikuid õhulende harrastades sai selgeks, et täna pole mitte minu päev ja et mu koostööpartnerid puri ja laud ei soovi koostööd teha ning meri kõige selle juures on võtnud plaani mind kindlalt nahka panna. Pautimise ajal tõdesin, et kõige tähtsam on püüda säilitada tasakaal kaaluta olekus oleval laual ja vältida purje merre kukkumist. See tähendas aga, et leidsin ennast kenasti kalda äärsetest kõrkjatest nii sada meetrit eemal oma algsest merre mineku kohast. Walk of chame! No tähtis pole võit, vaid osavõtt! Nii sai siis oma uhkuses veel kord proovima mindud, sest ei saa ju nii kergelt alla anda. Mis sest, et sõidustiil meenutas kurvis küliti olevat siklit ja kõikidele ponnistustele vaatamata ei olnud võimalik sõita vee peal, vaid õhus.
Peale kolmveerand tunnist ponnistust sain kirja mõned lennukad glissitriibud, lugesin vees käigu kordaläinuks ja kobisin ära kaldale. Et teised agaralt vees edasi olid, siis võtsin taas kaamera ja klõpsutasin tunnikese teiste tegemisi, kuniks pillil aku tühjaks sai.
Hinge jäi lootus, et see ei jää selle aasta viimaseks surfiks ja esmakordselt tundsin, et minu laud on liiga suur, et sellistes tingimustes ennast mõnusalt tunda :).
Info:
Koht: Rohuküla
Tuul: 10-15m/sek
Laud/puri: SBKT 122l/ GM 4,0
Aeg: 45 min.