Tööpäev, lõuna ajal piinavad kõned Margitilt, kes teatab, et kle, Püünsis pole parkimiskohta ja et ta pole veel elu sees seal nii palju rahvast näinud. 🙂 Ja , et tulgu ma ruttu, sest ta istub juba tund aega kaldal ja pusib oma taglase rigamise kallal.
No tore on, ja mida teen mina? Istun kontoris ja mõtlen, et nii lahe, et ma oma asjad koju jätsin, sest nüüd saan ma kenasti peale tööd Peterburi teelt Tabasallu sõita ja siis sealt Püünsisse. Aga no mida sa teed, kui wg uskumine jäi minevikuna eelmisel nädalal maha.
Igal juhul jõudsin ma koos kiirbiga kella 18.30 ks Püünsisse. Miski lohesurfar olla ennast vigastanud. Ja oli aga palju pealtvaatajaid. Kas inimesed on nii actionite näljas, et peavad sedasi passima? Ei jäänud mina seda seal pealt vaatama, asjad kiirelt kokku ja vette. Leidsin sealt Margiti, Urmase ja Margiti poja. Selgus, et Margit oli lõpuks suure vihaga ja minu väikeste näpunäidete abil purje rigatud saanud ja harjutas nüüd vees Urmase abil kaldaltstarti.
Mis seal ikka, et kunagi pole teada kauaks tuult jätkub, siis astusin lauale ja panin ajama.
Huvitav ajamine oli, sest olin Kristjani soovitusel oma jalaaasad kaugemale tõstnud ja mu trapetsiotsad olid lõpuks õiges kohas. Peab mainima, et laud, mis mulle varem hirmsasti meeldis, ei tundunud enam üldse nii mugav ja hea. Põrutas teine mu jalgu ja tahtis vägisi lendu minna. Aga sõita oli oi kui mugav, polnud vaja sikutada ega sakutada. 🙂
Teiste juurde tagasi minnes kurtsin, et laud laperdab ja pole mugav sõita. Selle peale oli Urmas nii lahke, et andis mulle proovimiseks oma 116l Mistral Syncro.
Võite isegi arvata, et ülejäänud õhtu lubasin endale ülbust seda lahket pakkumist ära kasutada ja nautisin täiel rinnal sõitmist.
Selle mõnna käigus sain esimest korda tunda, mida tähendab spinn. Naljakas oli, ausõna!
Ja lisaks õnnestus hakkama saada mingit laadi freestyle trikiga, st et mu kama koostöös tuulega arvasid , et nad võiksid minuga seda proovida. Nimelt olin järsku laine pealt selliselt õhus, et uim veest väljas, laud küliti õhus ja mina kogu selle kupatusega koos purje peale viskumas. Ei olnud hea tunne, küll aga tegi ka see nalja. Ju ma ei saanud siis piisavalt haiget, et see mul naljatuju oleks ära viinud.
Küll aga raputas mind õnneuimast üles see, et laud, millega ma sõitsin, oli nagu liivapaber pealt ja mina õhukeses lühikeste varrukatega kalipsos. Kui keegi on proovinud oma käe sisekülgi liivapaberiga nühkida, siis ta teab täpselt, mis tunne see olla võiks. Igal juhul oli see kuramuse valus tunne. Aga surf on ju lahe, mis sest, et käid ringi nagu santlaager.
Seda ma peale paari tunnist sõitu ka olin, sest korrralik katapult pani eelmisel aastal välja väänatud jala uuesti valutama ja nii oli mõistlik selleks korraks asjadega ühele poole saada.
Suurimad tänud Urmasele laua laenutuse eest! Sain isegi mõlemad jalad aasa ja kaasa kindla teadmise, et Kristjanil oli jälle õigus nii jalaaasade paigutuse osas , kui ka selles, et nüüd on mul kindlasti parem sõita. Kahju, et teda ennast polnud seda nägemas, aga küllap ta veel jõuab.
Kas väike on parem , kui suur? Vastus on, et oleneb tingimustest, aga jah, ma tahan endale ka väiksemat lauda, see on nüüd kindel :). Mida ma veel ei tea, on see, et kui väike ta just olema peab. Seega siis jääb lootus, et mul õnnestub selle suve jooksul ära proovida võimalikult paljud erineva suurusega lauad 🙂
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca8-9m/sek
Laud/ puri: GP 5,0, 116L Mistral Syncro
Aeg: 2,5h