“Topu hommik” 31.07.10

On järelejäänud puhkuse viimane hommik. Uni maitseb hirmus hästi, kuniks telefon kell 7 valjuhääselt teada annab, et vaja on üles tõusta. Unesegasena taipan vaid, et on nädalavahetus ja pole mingit vajadust kuskile kiirustada. Vajutan telefoni kinni ja püüan kramplikult silmad kinni olles mõelda, miks see telefon üldse helisema on pandud? Hetk hiljem tabab reaalsus ja sunnin ennast voodist tõusma. Väljas puhub ja pidime Topus kogunema. Klassifitseerin meid taas kord ebanormaalsete hulka ja pakin ennast silmad poolkinnisena asjadega autosse.Õnneks on juhil silmad veidi rohkem lahti, kui mul, seega jõuame ehk elusalt kohale. Et vesi ja pirukad jäid eelmisel päeval soetamata, siis avastasime ennast Haapsalus Konsumi ust murdmas. No ei avanenud, pood oli veel suletud. Oeh jah, olen alati mõtelnud, et kes on need lollid, kes nädalavahetusel enne kaupluse avamist juba selle ukse taga järjekorras on ja kodus magada ei mõista? Selgub, et nüüd kuulun ka ise nende gruppi.
Poole 10 ajal Toppu jõudes on seal suhteliselt vaikne, Virgo on vaid ennast viitsinud üles ajada.
Lubatud tuult, mille pärast oli tuldud, iseenesest mõistetavalt ei olnud. Siiski olin selleks ajaks nii palju ärkvel, et asjad kokku panna ja vette minna. Olin sellel hommikul esimene, kes Topus vette sai. Eks see oli ka omaette juubeldamist väärt.
Minuga koos tulid ka Dahabi kaaslased Meelis ja Alo ning ka Andrus ja Taits said lõpuks vette. Nii me seal siis triibutasime tuuletuses. Mõnedel otsadel glissis, aga mina enam jaolt hullult pingutades. Viiene jäi ilmselgelt väheseks, aga polnud ka kuskilt seda va suuremat võtta. Jäi vaid üle loota, et lubatud tuul puhuma hakkab. Ei hakanud! Läksin siis kaldale, võtsin oma loitsuraamtust tuule nõidumise lehekülje, kotist trummi ja tegin kaldal nõialaulu ja tantsu. Vahepeal närisin ühe võiku kah ära. Ei teagi, kas mu etteaste oli nii hirmus, aga tuul hakkas puhuma, isegi suund muutus väheke. Hõissa ja vastlad ja vees ma taas olingi. Ei kulunudki rohkem , kui 15 minutit. Eks ma pean oma nõidumiseoskusi arendama, et edaspidi oleks tuul kohe olemas.
Igal juhul algas nüüd pidu ja pillerkaar ja oi kui mõnna oli mööda lahte edasi tagasi seilata. Et mul oli loitsuraamatust kaotsi läinud lehekülg heinateo kohta ja mu shark tüüpi uim oli heina näljas, siis see va hein takerdus pidevalt selle taha ja pidurdas kõvasti hoogu. Vingumisekäsiraamatus puudus aga peatükk selle kohta , kas peaks selle üle vinguma või mitte. Otsustasin mitte vinguda, sest ega ma seal ainuke polnud, kes selle häda küüsis vaevles.
Küll aga olin ma jälle pahuksis oma jalaasadega, mis kogu aeg kokku tõmbasid ja mida ma iga jumala kord pidin enne jalga aasa saamist varvastega venitama. Selle käigus ei jäänud ka mõned katapuldid tulemata, sest tahtsin nii tubli olla, et mõlemad jalad aasas sõita.
Merel olles oli märkamatult kihutajaid muudkui lisandunud ja lisandunud ja kõht millegi pärast jube tühjaks saanud.
Mis seal siis ikka, ütlesin Andrusele, et lähen kaldale keha kinnitama ja veepuudus kimbutas ka.
Esmalt muidugi huvitas see, et mis kell võiks olla? Ausalt öeldes sain väga suure jahmatuse osaliseks, sest kell oli päeval pool 14. Ma olin olnud vees järjest 4 tundi. Mõistsin nüüd suurepäraselt, miks mu keha nii hele oli ja oma osa toidust ja veest nõudma hakkas.
Vahepeal oli tuuleke oma jõu ja ilunumbreid näitama hakanud ja nii otsustasin veel mõned triibud teha. Käed olid küll hirmus hellad ja ei tahtnud enam poomil püsida, aga kus sa siis saad kaldal olla, kui puhub.
Tunnike hiljem sai tuulel Topu lõigul töö tehtud ja ta otsustas ära koju minna.
Juhtus see meie õnneks, sest nii saime ka meie rahuliku südamega minna venna katsikutele.
Raip, kui väsitav võib ikka surf olla! 🙂
Ei olnud minu lemmik päev, aga polnud ka kõikse hullem. Ja eks uhke olin enda üle, et nii kaua jaksasin järjest sõita. Trenn missugune!!!
Info:
Koht: Topu sadam
Tuul: 6-10m/sek
Puri/ laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: 5 h