Margit ei imesta enam ammu, kui ma talle poole öö ajal smsi saadan, et pakkigu hommikul asjad autosse, et peale tööd on minek. No kontorirottidel ei jää ju muud üle, kui loota, et parima korral jätkub tuult!
Ise ma omi asju suurt pakkida ei saanud, olid teised alles eilsest surfist märjad. Viskasin põhiasjad siiski vettinuna autosse ja palusin Andrust, et ta ülejäänud kraami mulle pärast järgi tooks. Lootsin siiralt, et vähemalt saan kuiva kalipso selga panna. On üks jubedamaid asju, kui pead märja asjanduse endale peale panema :).
Kella viieks õhtul ilmus Margit mulle kontorisse, kus me siis endale kalipsod, õnneks kuivad, selga tõmbasime ja suuna Püünsisse võtsime. Kõned Püünsist olid julgustavad, võimalik, et isegi liiast, sest tänu sellele pidin mõtlema, mis puri kokku panna? Püünsisse jõudes leidsime eest taas kord laulupeo, aga selle üle ei maksa enam imestust avaldada, tuleb vaid endale kuskil parkimiskoht leida ja asjad kokku rigada. Viimased korrad olen kõik oma rigamised teise paadisilla juures teinud. Sinna on aga tekkinud mingit laadi vanapapi, kes arvab, et kohe paadi kõrval oleval murul pole õigust asju kokku panna. Juhmide nägudega sai teda ka sellel korral vaadatud ja asjad siis veidi mööda muru edasi lohistatud. Tema lahkumisel muidugi taas rohkem mugavamasse paika ennast sätitud. Ei mõista mina, mis selle muruga juhtub, kui me seal asju kokku paneme. Aga võimalik, et tal on sinna eriti looduskaitse all olev muruseeme külvatud ja me selle seal lihtsalt ära tallame. No see selleks! Põhi probleemiks jäi siiski see, milline puri kokku panna? Taits oli juba ennast kokku sättinud ja, et temal oli kokku pandud miski 5,8 m2 ja üks tuttav kutt laekus veest viiesega, mis olevat üle olnud, siis olin sunnitud panema kokku oma neljase. Sest ma olen ju nendega võrreldes poole väiksem. Kahtlus küll oli, sest tuul ei tundunud nii tugev olevat, aga ei soovinud olla ka olukorras, kus vees selgub tõde, et puri on liiga üle. Panin siis asjad kokku ja ootasin, et Margit ka omadega valmis saaks.Urmas tõi talle lühikese masti neljase purje jaoks ja aitas ka asjad kokku panna. Mõtlesin küll, et Margit, tubli trennitajana selle neljasega seal merel miskit ära ei tee, jääb väheseks. Aga see selleks!
Vette jõudes alustasin taas oma veestardi katsetustega ja lauale saades vihastasin seal ennast kringliks. Selle kuju vist küll päris ei võtnud, aga tunne oli küll selline. Miks ma siis vihastasin?
Kaldal olev kahtlus sai tõeks ja neljasega ei olnud mitte kui midagi vees peale hakata, tuul rsk oli täpselt selline, et viiesega oleks mega hea olnud. Et oma õhtut mitte täitsa tuksi keerata, siis otsustasin minna kaldale ja oma viiene üles rigada. Tere tulemast tarkade otsuste klubisse enne surfi! Kahju oli kaotatud ajast, aga no mis sa teed, kui ise nii lolle otsuseid vastu võtad.
Viiene koos kiirustasin tagasi vette! Selleks ajaks oli sinna jõudnud ka Kristjan, keda ma siis piinama suundusin, sest veestardi algteadmised vajasid õpetajat! Et tal seal juba punt tütarlapsi õpetada oli, siis ma kauaks teda kiusama ei jäänud. Kristjan näitas, kuidas on lihtsam puri veest kätte saada, kui see laua sabale, vabandust ahtrile tirida ja siis omakorda laud tuulega õigesse asendisse ujuda ning siuhti tuulde tõmmata. Krdima lihtne tundus see tema käes ja nii asusin siis innustunult ka ise proovima. Ausõna, see asi käis mul üle jõu või polnud mul sellel päeval õiget tahtmist ennast sellega koormata, aga ma otsustasin peale mõningasi mitte õnnestunud katsetusi edasi tagasi glissama hakata. See tuli välja küll ja peab mainima, et suisa selliselt hästi, et ise hirmus rahul olin. Rahulolu tekitas ka muidugi see, et Kristjan mulle peale minu mõningasi etteasteid kiitvad sõnad ütles, et mu kehaasend on palju rohkem paranenud võrreldes eelmiste kordadega. Seda oli ülimalt hea kuulda, sest kui ikka selline proff sellised sõnad lausub, siis võib juba suisa uhkust tunda.
Nüüd siis aga õhtu kõige tähtsama asja juurde – ma teadsin, et Kristjanil on 70 L laud ja nii ma siis julgesin seda talt laenuks paluda, et lihtsalt proovida, mis sellises suuruses asi endast üldse kujutab ja kuidas sellega sõita oleks. Kristjan pole kade poiss ja õnneks oli tal ka laud kaasas ja nii läksime kohe kaldale laudu vahetama. Oh sa poiss, mis nüüd juhtuma hakkas?
See va laud, Starboard Evo, oli nii kerge, et ma ei saanud arugi, et midagi käe otsas oleks olnud. No minu 9,6 kg ei saa ikka 5 kg vastu. Igal juhul kõmpisin ma rõõmsalt sellega vette tagasi ja hakkasin rinnust saadik veest lauale saamist proovima. Oi kurjam! Ma ei oska seda isegi kirjeldada, aga usun, et te teate, mis vahe on 122l ja 70l ja mida üks väike laud teeb, kui sellega sõita ei osata ja kui tuult pole nii palju, et kohe liikuma saaksid. Ütleme nii, et ma vajusin selle ahtriga pea põlvist saadik vee sisse ja laua esiots oli koheselt vastu tuult nii, et mul ei õnnestunud ei liikuma hakata ega laua peal püsida. Tundus täiesti ebareaalne, et sellega oleks üldse võimalik sõita! Paar katsetust lõppesid totaalse läbikukkumisega, aga ega ma jonni jätnud. Neljanda korraga suutsin nii palju laual püsida, et see kuidagi ka õigesse sõidu suunda saada ja kui tuul juba purjesse puhus, liikuma. See kõik võis tunduda, kui esimene surfitund, aga eks ta omal moel seda ka oli. Aga kui sain ka mõned otsad jalad aasas glissata, siis tundsin ennast kõva tegijana. Igal juhul oli minu sees sama tunne, kui olin oma esimesed 30 meetrit sõitnud. Hing juubeldas ja nii hea oli olla, et ma ei mäletanudki enam sellist rahulolu! Margit arvas, et me olime selle päeva Püünsi kaks kõige õnnelikumat surfarit ja ma arvan, et ta ei eksinud, sest mina olin seda kohe kindlasti! Jumal, kui vähe on inimesele õnneks vaja, anna talle vaid 70 l laud proovimiseks!Et ma üli väga rahul olin, siis ei raatsinud ma lauda kohe tagasi anda ja tunnike sai sellega muudkui proovitud ja proovitud! Laua pealt purje üles tirimisest ei saanud juttugi olla, sest laud nii palju ei kandnud, aga seda oli päris hea teada, sest siiani olin arvamusel, et kuna ma olen nii kerge, siis peaksid kõik lauad mind vee peal hoidma. No see igal juhul ei hoidnud 🙂
Aga see polnud ka probleem, sest tähtis oli ju veest lauale saada ja siis sõita.
Lõpuks ma olin muidugi suht väsinud, sest ega iga katsetus lauale saada tulemust ei andnud, aga purjega laua juhtimise sain küll selgemaks ja samuti selle, et väikese laua puhul on ikka krdima oluline jalgadega sellel tööd teha.
Et pärast jaksata oma asjad veest ise välja tassida, siis otsustasin lauad ümber vahetada ja veel enda omaga mõned otsad teha. Mingil põhjusel oli tunne, et muudkui kihutaks ja kihutaks ja kuidagi ei tahtnud veest välja minna. Margitil ja Andrusel olid asjad juba poolenisti pakitud, kui lõpuks välja läksin suur kahetsus hinges. Päike ju paistis ja ilm oli nii hea. No jõudu jah tõesti polnud enam :).
Igal juhul olin ma siiralt õnnelik sellise toreda õhtu eest ja maailma suured tänud Kristjanile, kes on tõeliselt lahke ja abivalmis!
Info:
Koht: Püünsi
Tuul: ca 7-9m/sek
Puri/ laud: GP 5,0M2/ SBKT 122L, SB Evo 70L
Aeg: 2,5h
Margit kirjutas mulle järgmisel päeval selliselt-
Tead , kokkuvõtteks nüüd eilsele, et lõpuks ometi sain ma norm tuule ja vastava purjega sõita eile , ma jäin väga rahule ja julgen end ka nüüd trapetsisse panna 😉 .. Mida ma küll Urmaseta teen .. . See , et Sa mind vette ajasid suure tuule ja üle purjestatult ei olekski mitte kuhugi viinud ja ma poleks eladeski seda asja endale selgeks saanud, pigem oleks juba käega löönud . Urmas ütles ka et ta arvaski , et see 5 m2 on mulle hetkel veidi palju nende tuultega millega meie käime ja sellepärast ta mulle need enda väiksemad ja kergemad asjad andiski, et vaadata mis ma siis veepeal teen ja näed , asi edeneb väga ladusalt.. eile veel rääkisin Urmasega ja ütlesin, et olen väga happy ja et Sina sõitsid 70 L lauaga ja et me olime eile vees nagu 2 kooliplikat, mõlemal naeratus näol.. Urmas lubas mulle veel 1 kergema laua ka anda , lootes , et siis saan asja veel paremini selgeks ;))) Mis ma küll temata teeks 😉
Tundub, et meil mõlemil on oma ingel, kes meid vee peal aitab ja ilma kelleta jääksid pooled asjad tegemata 🙂