Ma alustan jälle kohe kaugemalt, muidu võib juhtuda, et jutt tuleb jumala lühike ja Te arvate, et mu kirjaoskusega on miskit juhtunud.
Hiiumaa ootas ja ääretult segane tuuleprognoos. Teisipäeva õhtul enne praamile minekut sai veel kord seda va WG-d ja Hirlamit ja muid imelikke asju vaadatud ja tõdetud, et ei tule sellest va surfist vist välja midagi. Peaaegu oleksime otsustanud, et ei võta oma nodi sinna kaasa. No mida neist niisama vedida. Õnneks võitis kuskil kaine mõistus ja Andrus pakkis asjad autosse.
Ütleme nii, et kolmapäeva hommikul oli esimene asi külastada ema maasikapeenart ja järgmiseks tsekitud Hiiusurfi tsatti. Üks ütlemata hea koht, kust saab onlines kenasti jälgida, kuhu keegi minemas on. Selliselt on isegi võõral kerge orjenteeruda. No mina, kui hiidlane muidugi ei teadnud, kus see koht, kuhu minema peab, asub. Küll aga on taas hea tõdeda, et ka see info on hiiusurfi lehel olemas. Tähhid hiidlastele, et nad on võhikutele asja nii lihtsaks teinud. Stina oli ka Hiiumaal ja eks tema pakkus ka omalt poolt, kuhu võiks minna. Olevat üks hea koht – Suureranna!
Seega siis kiirelt hommikukohvi keresse, asjad autosse ja teekond Suureranna poole võis alata. Ja mis peamine, tuul puhus! Tnx kainele mõistusele!
Et mu ema ja isa elavad suhteliselt Sõru külje all, siis ei jäänud Suureranna kaugele ja olgem ausad, seal Hiiumaal pole ükski koht liiga kaugel, et sinna sellepärast minemata jätta. 30 km pole mingi maa, mille pärast põdeda. Tabsist Püünsisse on sama palju, ainult, et ajaliselt palju rohkem.
Ma ei teadnud, mis meid seal ootab, aga see, mis ootas, ületas igal juhul kõik ootused. Sõna oota sai nüüd küll palju erinevates vormides, aga kuidas seda ikka teisiti kirja panna?
Ma poleks uskunud, et kusikl veel on võimalik praktiliselt autoga vette sõita, seal samas murul, ma kordan murul rigada ja siis vette minna. Okei, kalda ees on kivid ja ka lahe külgede peal, aga paar triipu edasi tagasi sõites sai suht kiirelt selgeks, kuhu võib ja kuhu mitte. Ja teate, mitte ainsamat veestarti, sest mõlemat otsa sõites sai põlvist saadik veest kaldaltstarti teha. Lihtsalt jumalik, astu lauale ja kihuta. Ja seda sai seal ikka korralikult harrastada. Ei mingit kartulipõldu, ei midagi. Vaid mõned ühtlaste vahedega lainepoolikud. Kihutasime umbes tunnikese Andrusega kahekesi, terve laht meie päralt, kuniks tuli ka teisi.
Seal oli nii hea sõita, nii turvaline ja tõeliselt mõnus. Eks päike andis ka oma panuse. Uhke olen ka, või kas see ongi õige sõna? Igaljuhul olid mu asjad nii õigesti rigatud, asend selline, et sain kenasti käed poomilt tõsta. Minu jaoks näitab see minu arengut, sest muidu ma ikka kangutan ja teen kätega muid jõu- ja ilunumbreid. Tegelikult pean seda va käetõstmist harjutama, sest kaua ma ikka merel Hardcoreile lihtsalt “sau” vastu karjun. Oleks ju palju sehvim, kui saan ka tervituseks käe tõsta :).
Kõikidele arusaamistele sellest, et ma peaksin veestarti sellistes tingimustes harjutama, sai võitu soov lihtsalt nautida edasi tagasi seilamist, jalad aasas, laud kenasti paralleelselt veega. Kündmine, ma loodan, jääb varsti ajalukku.
Peale 1,5 tunnist pidevat edasitagasi saalimist hakkas janu tekkima ja nii sai siis mindud kaldale keha turgutama. Tuul muidugi oli ka vahepeal veidi nõrgemaks jäänud ja nii ehk oligi õige aeg teha väike paus. Aga ega ei raatsi ju eriti aega sellele raisata ja peale 20 minutilist pausi sai vette tagasi mindud. Ma ei tea, see pausi tegemine võtab vahel rohkem jõuetuks, kui lihtsalt edasi sõitmine. Igal juhul tekkis tunne, et ma enam ei jaksa ja tuul ka tembutas. Siiski otsustasin jätkata ja kaldalt kaugemale minna, kus tuult natukegi rohkem oli. Peale poolt tundi tundus, et tuul ilmselt pakkiski asjad kokku ja tuleb ära minna. Mida me ei teadnud, oli see, et tegelikult alles hakkab korralikult puhuma. Noh selleks ajaks olin ma ennast sussiks rahmeldanud ja katapuldi kuninganna nimetus õigustas ennast täiega. Ma polegi see hooaeg veel nii erinevaid laualt eemaldumise võtteid harrastanud. Küll jäin ma trapetsiotsa kinni, küll jalaaasadesse. Igal juhul sain korralikud vigastused ja ausõna, väsimusega pole mõtet surfi harrastada, see lihtsalt ei tule välja. Küll aga kroonib tohutu edu endale vigastuste tekitamise näol. Oli aeg välja minna, või mis minna, laine loksutas kaldale, sest jalad ei kandnud enam.
2 ja pool tundi oli siis selleks korraks lagi. Ma tahaksin seal sügisel olla, siis kui jõuab ka 5h järjest sõita. Igal juhul on see koht minu südame võitnud ja hetkel pean seda parimaks üldse, kus ma siiani surfanud olen. Jah, ma kadestan Teid hiidlased, kes Te saate seal surfil käia. Ristnasse surfile satun ma ehk mõnel teisel korral ja tegelikult on seal kindlasti neid väga väga mõnusaid kohti veel. Küllap tuleb aeg, kui saan need ka järele proovida.
Aga hetkel olen ma täielikult lummatud Suurerannast!
Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: 7-9m/sek
Laud/puri: SBKT 122L, Gaastra Pilot 5,0m2
Aeg: 2,5h