Kaks talve on möödunud lubaduste tähe all ja kolmandat ei julenud enam samal viisil mööda saata. Eks igatsus ja suur puudus surfi järele pani ka tegutsema. Kaua Sa ikka kodus surfiasju üles lae alla pakituna vaatad ja suvest unistad?
Keerutasin käes Kalevi visiitkaarti ja kirjutasin talle väikese kirja sooviga teda Harku ääres külastada. Jäin vastuse ootele!
Vastust oodates möödus töönädal ja reede õhtul hakkasin juba vaikselt lootust kaotama, et soov üldse õnnestuda võiks. Nii siis juba mõtlesin, et kas tõesti möödub nädalavahetus kodu orjamise tähe all, kuid võta näpust, helises telefon ning sealt kostis meeldiva häälega küsimus, et noh, kas oled homseks surfamiseks valmis? See lause meenutas väga seda, kuidas mu õpetaja Tarmo mulle ikka armastas tööpäeva keskel helistada ja teatada, et Roostal on miljoni dollari ilm! No kuidas ma siis ei olnud valmis, muidugi olin!
Oi, kuidas ma seda ootasin! Kohe nii väga, et mina, kes ma armastan hommikuti kaua põõnata, olin kell pool 8 üleval ja valmis minema. Erutuse ja ootuse tunne olid mind üleni endasse haaranud!
Ma ei mäletanud enam, kui piinarikas on asjade vedamine ühes korterelamu trepikojas, eriti, kui elada kolmandal korrusel ja terve trepikoda on täis erivat laadi laste sõidutamisevahendeid. Õnneks võib öelda, et lauda ei olnud vajadust vedada ja samuti kõike muud kola. Ja ausalt öeldes oli isegi asjade vedamine seotud mingit laadi eufooriaga, sest meeles mõlkus ainult see, et kohe kohe varsti saab ja eks Andrus tegi selle põhilise veoteenuse ära ka.
Kell pool 11 päeval Harku äärde jõudes võttis meid vastu ilus päikeseline kevadilm ja rõõmus Kalev, kes kohe tuule ja jää oludega kurssi viis. Ilm oli perfektne harrastamaks talisurfi suusakelguga.
Ma ei tea, millele me mõtlesime, aga turvalisus see küll ei olnud, või oli meil siis mõte, et küll paar tunnikest niisama ka hakkama saab! Igal juhul ei tahtnud Kalev kuuldagi, et me ilma kiivriteta jääle läheme ja nii jagas ta meile oma varudest kiivrid. Mina sain kohe erilise hoolitsuse osaliseks, sest sain lisaks veel põlvekaitsmed ja trapetsi, mille olin heas usus ise koju jätnud.
Purje rigades valdas jätkuvalt õnnetunne nagu läheks esimest korda merele oma uute asjadega.
See on see, kui pole tükk aega saanud! Eks igaüks mõtleb nüüd ise oma rikutuse astmelt, et mida pole saanud :). Igal juhul oli nii nii mõnus oma 5 ruudune armastus kokku saada. Kus juures oli teine küll väheke kokku kuivanud, aga jõu ja ilu numbreid tehes saime selle kenasti rigatud. Ja eks jää andestab rohkem, kui vesi.
Lisaks Kalevile oli juba jää peal ka sõber Skaut, tegelikult küll siis Indrek, kes ka kiirelt teada andis, kus ja kuidas sõita on.
Seejärel mõned õpetussõnad Kalevilt, kuidas kelguga toime tulla ning surf võis alata.
Ma mõtlen, et mulle, kui väikesele inimesele meeldib vist karjuda, et ennast nähtavaks teha või on see tegelikult seotud hoopis sellega, et tekib adrekas ja emotsioonid enda sisse ära ei mahu. Igal juhul peale esimest triipu teisel pool järve, ehmatasin ma kaluritel kõik kalad õnge otsast ära, sest ma ei saanud jätta kuidagi kõvahäälselt hõiskamata, et krt, küll on mõnus ja issand, kui hea tunne! No nagu pooletoobine seal keset järve karjumas! Ega jah, need kalurid mind just kõige helgema pilguga ei vaadanud, aga ma olin õnneks ka nende löögi ulatusest eemal.
Peab veel mainima, et tee talvel nii palju trenni, kui tahes, ikka on esimene surfitriip selline, mis võtab keele ripakile ja lõõtsutama. Aga ma ajan selle ka adrenaliini kaela, nii, et pole põhjust mind nõrgukeseks pidada.
Oma kunagisele talisurfi kogemusele tuginedes olin arvamusel, et trapetsiga pole miskit peale hakata, aga, et see mul juba ümber keha oli mässitud, siis teine triip tagasi läks trapetsi seltsis. Küll vaevaliselt purje sikutades ja rebides, aga siiski trapetsis.
Ja no nüüdseks ma juba tean ka, et tuleb trapetsi otsi liigutada, kui käed väsima kipuvad või tunne justkui vale on. Aitas see teooria mind ka sellel korral ja oeh, midagi pole parata, meeletu heaolutunne valdas varvastest juusteotsteni.
Kelguga manööverdamine sai ka kiirelt selgeks ja ei mingit veestarti, ei purje kangutamist, elu nagu lill!
Ja nii me seal siis hulgakesi koos järvel kilomeetreid mõõtsime, ikka edasi ja tagasi.
Tulles mõeldud poolteisest tunnikesest olemisest sai kolm, sest lihtsalt ei raatsinud ära minna. Viimane tunnike sai küll veidi tuulega jõudu katsutud, sest oli teine võtnud heaks ilmutada ka veidi mehisemat olemust. Nii siis laperdas puri mu käes päris kõvasti ja sõit toimus ainult uks lahti olekus. Korra käisin ninali ka, sest ei saanud jalgu piisavalt kiiresti aasadest välja. Kukkumine ei olnud õnneks valus ja ei pidurdanud minu entusiasmi.
Siiski tuleb tõdeda, et kui ise ei oska õigel ajal ära minna, siis ilmutavad ennast väsimusest tekkida võivad vead ja ega see sõit siis ka enam sama meeldivalt suju.
Oli ilmselgelt aeg õhtule ära minna ja jätta omale veidi jõudu, et asjad kokku pakkida.
Minu sõit lõppes muidugi ääretult huvitava fiaskoga. Sest kuidas Sa ikka nii lahkud, et teistele pole showd teinud. Et siis millest jutt käib?
Just enne, kui hakkasin hoogu maha pidurdama, avastasin, et otse mu ees on vägagi kena jäine põlve kõrgune küngas, millele otsa sõitu ei oleks ma suutnud kuidagi vältida ja nii ma siis otsustasin, et lihtsam on kelk hüljata ja lasta sel oma soodu toimetada. Ma ei tea, mis valemiga ma kelgult maha sain, aga üks kena käed pikalt ees, kõhuli ja põlvedele maandumine see oli. Kelk muidugi kimas suure hooga edasi, puri püsti. Kuniks see siis üle künka hüppas ja maha prantsatas. Heli, mis tekkis, oli kõrvadele valus kuulata.
Selgitanud välja selle, et mu enda luud on terved ja ma saan kõndida, kimasin oma asjade juurde, et teha kindlaks, kas need ikka peale sellist mõnusat mäehüpet ka terveks jäid. Jah, olid õnneks terved, kuigi ega ma luubiga masti üle ei vaadanud.
No nüüd oli kohe päris selge, et ei ole enam mõtet kauemaks jääda.
Pakkisime oma lõbusõiduvarustuse kokku ja läksime ära!
Kaleviga jäi kokkulepe, et ta helistab, kui jälle Harkul toimetamas on, sest ma tahan kindlasti veel minna!
Ja kõikidele teistele, kes Te tahate proovida, võtke ühendust Kaleviga, sest see on suurepärane võimalus tutvuda purjesurfiga ilma, et raiskaksite oma jõuvarud purje veest välja tirimise ja veest lauale ronimise peale.
Kalev tegutseb Harku järve ääres, sõudebaasi territooriumil.
Tema kontaktid järgmised- tel. 58230082.
Hinnad järgmised- kelgu laenutus 5.- / h
Taglas + kelk 10.-/h
Lisaks pakub ta koolitust!
Täna on mul kõik kohad haiged, aga ma olen väga väga rõõmus ja nüüd ei olegi nii raske oodata esimest vette saamist!
