Ega ma väga ei viitsinudki kodust välja minna, sest eelimisel päeval 8 tundi mere ääres viibimist andis küllastustunde. Siiski käis peast läbi mõte, et harjutamiste vahepeal võiks ju endale ka kihutamist lubada ja seda pidi prognoosi kohaselt piisavalt saama. Oli karta, et ehk tuult liigagi palju.
Et minek kohe väga hommikusse ei jäänud, siis otsustasin siiski mineku kasuks.
Seekord siis olid pundis Andrus, Taits, Airi, Fred ja Piret ja minek Toppu või peaks ütlema Topule või Topusse? 🙂
Igal juhul me läksime.
Jah, puud olid maani lookas ja sain juba enne kohale jõudmist aru, et tänase päeva veedan ma bussis, sest mul pole millegiga vee peale minna. Jäi siiski väike lootus, et äkki ikka õnnestub. Andruse kommentaarid Rohuküla EMHI-i näitude osas võtsid viimasegi lootusekübeme.
No jah, mis siis teha, tuleb oma piiblid välja võtta ja kaldal toimetada.
Otsustasime minna Topu madalasse, et ehk seal puhub vähem, aga see vähem puhumine võrdus siiski vähemalt 20 m/sek+ 27m/sek puhangutega.
Veetsin esimesed paarkümmend kohale jõudmise minutit vee ääres tuulega võideldes ja pealt vaadates, kuidas surfar, kes oli umbes sama kaua vees olnud, sai kenasti krõksti oma mastist jagu, kuidas kõik hirmsasti punnitasid, et laudu vees hoida ja ennast laua peal ning jah, ma tõdesin, et täna pole minu päev ja ma ei saa vette minna.
Meie seltskonnast käis vees vaid Taits, kes veetis seal ka mingi pool tunnikest ning andis loobumisvõidu. Pole mõtet lõhkuda ennast ja asju, kui pole õiget varustust.
Ja nii me siis seal ootasime, ei, mitte seda, et tuul tõuseks nagu tavaliselt, vaid seda, et see uks lõpuks vähem avatud olekus oleks. Aga tee, mis sa teed, tuul ainult tõusis. Peale kolme tunnist passimist ja ootamist otsustasime seekord koju mineku kasuks.
Ma ei passinudki bussis, tegin hoopis kadaka surfi koos oma piibliga. Kaldal saab ka ime hästi surfamist õppida, kui õige lektüür käepärast!
Et minek kohe väga hommikusse ei jäänud, siis otsustasin siiski mineku kasuks.
Seekord siis olid pundis Andrus, Taits, Airi, Fred ja Piret ja minek Toppu või peaks ütlema Topule või Topusse? 🙂
Igal juhul me läksime.
Jah, puud olid maani lookas ja sain juba enne kohale jõudmist aru, et tänase päeva veedan ma bussis, sest mul pole millegiga vee peale minna. Jäi siiski väike lootus, et äkki ikka õnnestub. Andruse kommentaarid Rohuküla EMHI-i näitude osas võtsid viimasegi lootusekübeme.
No jah, mis siis teha, tuleb oma piiblid välja võtta ja kaldal toimetada.
Otsustasime minna Topu madalasse, et ehk seal puhub vähem, aga see vähem puhumine võrdus siiski vähemalt 20 m/sek+ 27m/sek puhangutega.
Veetsin esimesed paarkümmend kohale jõudmise minutit vee ääres tuulega võideldes ja pealt vaadates, kuidas surfar, kes oli umbes sama kaua vees olnud, sai kenasti krõksti oma mastist jagu, kuidas kõik hirmsasti punnitasid, et laudu vees hoida ja ennast laua peal ning jah, ma tõdesin, et täna pole minu päev ja ma ei saa vette minna.
Meie seltskonnast käis vees vaid Taits, kes veetis seal ka mingi pool tunnikest ning andis loobumisvõidu. Pole mõtet lõhkuda ennast ja asju, kui pole õiget varustust.
Ja nii me siis seal ootasime, ei, mitte seda, et tuul tõuseks nagu tavaliselt, vaid seda, et see uks lõpuks vähem avatud olekus oleks. Aga tee, mis sa teed, tuul ainult tõusis. Peale kolme tunnist passimist ja ootamist otsustasime seekord koju mineku kasuks.
Ma ei passinudki bussis, tegin hoopis kadaka surfi koos oma piibliga. Kaldal saab ka ime hästi surfamist õppida, kui õige lektüür käepärast!