“Maa tuule võlud” 06.07.12

Ma ei oska enam olla nii, et ma õhtuti mere äärde ei pääse. Meri oleks nagu tükike südant, mis jääb lahkudes maha. Ja nii ma siis muudkui käin, Laulasmaal Surfikoolis. Eks meil on seal väga super seltskond ka, kellega on niisamagi tore aega surnuks lüüa! Eks nad ise teavad, millest ma räägin!
Palav oli, kohe nii palav, et tegin selle aasta esimese sõidu oma suvises kalipsos. Jah, sinna mahtumisega oli natike tegu, sest eks inimese kuju ikka kipub kahjuks 4 aasta jooksul muutuma. Aga õnneks ei miskit hullu, sain selga.
Ilus on mul see kalipso ja peab mainima, et ei vasta igakord tõele, et edevaid kalipsosid Eestis ei müüda, sest siin olevat ainult 10 naissurfarit, kellede pärast seda ilu siia ei tooda ja eks tegelikult on ilu ikka vaataja silmades ka. Aga jah, see pole mul roosa ega midagist, aga sõna ilus ma kasutan selle kohta siiski. Ja teised, no nii öeldes siis sellest Eesti 10- st naissurfarist 5 tükki, olid samal arvamusel, et oi kui ilus!
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, kui ilus on mu kalipso või, kui palju on Eestis naisliiki surfareid, aga üle 10 on neid kindlasti :).
Et siis point- Eestis on läinud piisavalt soojaks, et üks külmavaresest surfar saaks suvistes vormirõivastes vette minna.
Ja puhus, jaa, kohe selliselt, et kaldal ei saanud midagi aru, küll aga pagitas merel päris korralikult. Ei, ei, mitte selliselt, et glissi oleks saanud, aga eks ma olin harjutamise mõttes ka ainult neljasega peal, mille jaoks on vaja rohkemat, kui see 6-7 meetrit.
Nii, et siis veel kord mitte teadjatele, et maa tuule võlu seisneb selles, et mitte kunagi ei saa aru, kui palju tegelikult merel puhub ja kohe kindlasti on see selline tuul, mille puhul soovitan kaldast võimalikult kaugele seilata, et siis oleks võimalikult pikk maa tagasi ujuda või leida ennast keset Baltimerd või Läänemere ookeani laualt, tegemas rahvusvahelist abihäda kutsungit. Seda muidugi juhul, kui ei oma teadmisi ja seda va upwind suunas rühkimise oskust, mis võib osutuda määravaks asjaoluks kaldale saamisel.
Miks ma sellest räägin üldse? Aga eks ikka sellepärast, et peale seda, kui ma olin läinud kalda alt nii öeldes tuuletsooni ja gybide harjutamisega muudkui kaldast kaugemale kandusin ja tackidega erilist kõrgust ei suutnud hoida, vajasin ise seda oskust.
Jah, ma ei paanitse enam, kui ma kaugemale merele satun, sest ma tean, millistes oludes ma hakkama saan ja millistes mitte ning see hetkeline olukord ei olnud muud, kui lihtsalt teadmine, et ma pean ikka väga palju tegema tacke ja sõitma üles tuulde, et kaldale tagasi saada.
No ja mis sellest, Paldiski ja Klooga pole ka just teab mis kauged kohad, kust kaldale saada.
Tegelikkuses asi muidugi selliseid vorme ei võtnud ja ma olin pigem rahulolev, et sain vähe tugevama tuulega harjutada gybe.  See juba enam vähem tuleb, see tähendab muidugi suures osas neid õigeid tantsusamme õigel ajal, aga mis puutub rig rotatorisse, siis see tuleb veel rahulikult läbi mõelda, et pilt korrektne oleks. Ja otse loomulikult on siis juba vaja tugevamat tuult, et kogu asi nagu aegluubis välja ei näeks.
Kuigi jah, mulle meeldib, et ma saan vaikse tuulega põhilised nipid kätte, sest siis on suurema kiiruse ja tuule korral juba ette teada, millal, mida ja kuidas teha.
Oma tacki tegemisega võin ka rahule jääda, iga korraga järjest paremini.
Seega siis, harjutamine, harjutamine ja veel kord harjutamine. Ma kipun vist ennast juba kordama ühest postitusest teise, aga no mis Sa krt ära teed, kui millestki muust pole rääkida.
Aga tulles tagasi kaldale saamise juurde, siis ütlen ausalt, et oli sellega vast ikka tegu ja päris kaldale ma ei saanudki, ikka pidin harrastama jalg jala ette tõsteid, kõndimiseks nimetatakse seda vist! Ja ilmselgelt tuleb ka selle oskusega veel vaeva näha.
Huvitav, millal ma jälle veestardi teemaks võtan? 🙂
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 6-8m/ sek
Varustus: 4,0m2 Gaastra Manic, laud 122l
Aeg:1,5h