“Päris ametlik…. esimene kord….”11.07.12

Täna ma kiirustasin, kohe väga, sest kella kuuest oli meil Laulasmaal kokku lepitud kohtumine.
Jah, kaks minu kõige esimest ametlikku surfiõpilast, kellele ma olin valmis Kristjani valvsa pilgu all edasi andma kõiki oma teoreetilisi ja praktilisi teadmisi surfi algtõdede kohta.
Kõikidel olemas olevatel surfiõpetajatel on siin kohal kindlasti naerukoht, et mis mõttes üks alles ise õppija hakkab teisi õpetama, aga rõhutan veel kord, et tegu oli algkoolituse ja kõige esmaste teadmiste edasi andmisega.
Võimalik, et Teid huvitab, kuidas ma selle kõigeni jõudsin?
Mul on unistus, suur unistus, mida ma siin veel ei avalda, aga unistades suurelt ja eesmärgi poole püüeldes, tulevad vahel võimalused ise kätte. Minu suure võimaluse väikse sammu näol unistuse poole, andis mulle Kristjan. Küllap saate aru, millest jutt käib, sest ega ma muidu ei kirjutaks, et päris ametlik…esimene kord. Jah, Kristjan andis mulle võimaluse teha ise, päris ametlikult algkoolitusi.
Et asi ei tunduks ebaprofessionaalne ja veider, siis ütlen, et viimased kuud peale selle, et ma olen õppinud ise surfamist, olen õppinud ka selle õpetamist. Naljakas eks, et keegi õpib õpetamist, aga mis moodi siis üldse pedagoogideks saadakse, kui mitte selle läbi, et õpid, kuidas õpetada.
Minu jaoks tähendas see kõvasti teooriat teemal, mis teeb Sinust selle hea õpetaja, kuidas surfamist õpetada, mis on oluline algõpetuse juures, millist infot, kuidas ja kui pikalt rääkida ning millised on algajate jaoks esimesed kõige tähtsamad tehnikad, et saada sõitma. Ja otse loomulikult istusin ma nii mõnelgi Kristjani poolt korraldatud koolitusel, et kuulata, kuidas tema seda läbi viib.
Mulle meeldiks olla litsentseeritud koolitaja, kuid Eestis ei ole minu teada mitte ainsamat asutust, kes õpetaks windsurfiinstruktoreid või kelle käest saaks ametliku sertifikaadi, et oled läbinud instruktorite kursused ja oled sobilik õpetama. Nii leidsin võimalused õppida läbi RYA ja WDVS-i, kes Euroopas ainsatena teevad instruktorite koolitusi, mida ka mujal maailmas tunnustatakse. Jah, Eesti maastaabis polegi need paberid nii olulised, sest meil ei ole veel välja kujunenud ei seda, kes on üldse ametlikud koolitajad ning ka mitte seda, kuidas või mis moodi tuleks või peaks koolitus toimuma. Igaüks teeb seda erinevalt ja oma oskustele ja teadmistele tuginedes, järgimata mingit kindlat programmi, millega saavad küll meie algajad ja edasijõudnud kõik sõitma, kuid nagu öeldud, siis mulle meeldiks olla paberitega õpetaja.
Hetkel on minu lemmik õpikuks RYA Instructorite Manual, kust ma siis kõike vajalikku õpetamiseks omandan ja Kristjani Surfikoolis saan oma teoreetilisi teadmisi panna praktikasse. Väike samm lähemale suurele unistusele!
Minnes nüüd koolituse enda juurde, siis eks meil kõikidel on esimesel korral sees väike sabin, et midagi ei ununeks ja , et kõik saaks öeldud ja räägitud ja õigesti tehtud. Oli minulgi väike ärevus, aga mida kauem sai räägitud, seda kindlamaks muutus jutt ning päris koolituse lõpuks polnud ärevusest jälgegi. Seda enam, et õpilased said koolituse lõpuks iseseisvalt hakkama nii sõitmise, laua juhtimise, kui pöörete tegemisega.
Jah, ma olen rahul! Ja kõige tähtsam on, et surfipisik sai edasi antud ja õpilased juba innukalt järgmist korda ootavad.
Sellel korral sain ma ise harjutada jälgimissõitu :), mõned tackid ja gybed lisaks sekka, kuid, et olin vees koolitamise eesmärgil, siis ei panustanud oma õpingutele, vaid sellele, et teistel oleks hea ja mugav vees toimetada.
Tore õhtu oli ja 3 h vees möödus kiiresti.
Pärastine päikese ära saatmine öisele puhkusele Türisalu pangal, pani päevale rõõmsa punkti.