Head tuulist aastat kõikidele tuulepüüdjatele ja otseloomulikult ka kõikidele teistele, kes Te siin mu blogi jälgimas käite või ei käi!
Kõik ettevalmistused olid tehtud, et alustada sportlikku aastat kohe 1-sel jaanuaril.
Ei tea, kas keegi kuskil teadis, et see pole kõige õigem otsus, aga ma leidsin ennast vahtimas vee all Harku järvele, mille peale ma küll surfama minna ei soovinud.
Vees surfamine tuleb ikka vähe normaalsematesse tingimustesse jätta.
Seega siis tuli oodata nädalavahetust, et uuele katsele minna. Vahepeal alla sadanud vihm ei andnud just eriti lootust, aga ära ta tuli, see vajalik külmakraad ja jäätumiseprotsess.
No jah, reede päeval ikka esmalt kõne Kalevile, siis laupäeval veel korduskõne ja siis võis olla surmkindel, et olud on normis.
Laupäeval käisime Andrusega kahekesi, sest meie ülejäänud kamraadid tegelesid muude asjadega. Mitte, et see üldse probleem oleks, sest nagu ma armastan öelda, siis hobiga tegelemiseks on vaja ainult soovi ja vahendeid ja need olid mul olemas.
Jääolud ei olnud just kõikse paremad. Lund ei olnud üldse ja kohati oli jää ikka nii hirmus konarlik, et ei julenud isegi kiirust üles võtta. Osad kohad olid samas nii selgelt läbipaistvad, et tekkis tunne koheselt läbi jää vajumisest. Lisaks siis muidugi topelt jää, millele astudes, sellest läbi vajus. No ühesõnaga oli minu jaoks natuke rohkem hirmuallikaid, kui tavaliselt. Aga, kui ikka suured mehed lasevad mööda jääd siuh ja siuh, ilma, et keegi neist uppumise märke endast annaks, siis pole ju mul , kärbeskaallasel vajadust üldse põdeda.
Ma muidugi vältisin kaldaid ja püüdsin leida vähem konarlikke kohti. Neid õnneks jagus piisavalt!
Lisaks eelistasin suusakelku, sest uisukelgu jaoks oli liig konarlik ja topelt jää. Jah, ma proovisin ära selle lätlaste udupeene Hiberna kelgu, aga nagu öeldud, uisukelk pole veel mu lemmikute hulgas.
Laupäeval sai nähtud palju vanu surfituttavaid ja nagu üks nendest ütles, siis nüüd lõpuks olid tekkinud tingimused, mis nii talle, kui mulle, ühel ja samal ajal sobivad.
Iga aastaga lisandub Harkule järjest rohkem talvesurfi nautlejaid ja nii võib hakata juba isegi Harkul ütlema, et toimub laulupidu. Eks arenguruumi veel on ja õnneks on Harku ka ise piisavalt suur.
Pühapäevane Harku oli tunduvalt parem. Jää oli kuidagi siledamaks lihvitud ja enam ei olnud läbi jää vajumise hirmu. Seda muidugi juhul, kui Sa otse Tiskre ojja sisse ei kihuta. No mul peaaegu läks nii, kui hakkasin oma jibe harjutama, mis lõppes siis tõsise lohisemisega, et kelk pidama saada. Ei olnud kõige toredam, aga pidama ma sain ja edaspidi siis hoidusin sinna sattumast. Olin taas oma lemmik suusakelguga jääl ja tõepoolest nautisin täiel rinnal edasi tagasi vuhisemist. Mida pean küll ütlema mõlema päeva kohta, et kiirust ikka väga suureks ei julenud lasta, sest oli mega libe ja sellel ajal kukkumisest ei tahtnud isegi mõelda. Nagu ma tüdrukutele ütlesin, siis enne kelgult maha ei astu, kui see täielikult seisab, sest muidu on kindel, et on mats ja maa ühendus. Minu suureks õnneks ei kukkunud ma kordagi, kui välja jätta see teadlik enesepääste operatsioon, mis päästis mind Tiskre ojas suplemisest.
Trapetsis sõit tuleb ka iga korraga järjest paremini välja, kuigi, kui suvel eelistan ma iga kell oma 5m2-st purje, siis talvel jällegi töötab 4m2-ne paremini. Jah, manöövrite tegemisest ma seekord ei räägi, sest ma ootan ikkagi, et jääle tuleks mõnus lumekiht, millel maandumine veidi pehmem. Pühapäevases tiimis olid Andrus, Evelin ja Katri. Seltsis segasem ja mõnusam.
Kõige kummalisem on see, et kui juba jääl olla, siis ei saa sealt mitte kuidagi tulema. Muudkui teeks aga veel ühe otsa ja veel ühe otsa ja siis veel ühe! Näpud on selgelt jääs, aga ikka on vaja minna, sest tunne on hirmus hea. Järgmiseks korraks mõtlesin ka endale selle va kuulsa Endomondo külge monteerida, et siis oma tegevusele täitsa ametlik käik anda, no numbrid ja puha :).
Ja nüüd ma siis ootan jälle nädalavahetust, et minna!
Info:
Koht: Harku järv
Laupäev 05.01- tuul: 4-7m/sek
varustus: 4,0m2+ suusakelk
aeg: 2h
Pühapäev 06.01- tuul: 4-6m/sek
varustus: 5,0m2+ suusakelk
aeg: 2,5h
Kõik ettevalmistused olid tehtud, et alustada sportlikku aastat kohe 1-sel jaanuaril.
Ei tea, kas keegi kuskil teadis, et see pole kõige õigem otsus, aga ma leidsin ennast vahtimas vee all Harku järvele, mille peale ma küll surfama minna ei soovinud.
Vees surfamine tuleb ikka vähe normaalsematesse tingimustesse jätta.
Seega siis tuli oodata nädalavahetust, et uuele katsele minna. Vahepeal alla sadanud vihm ei andnud just eriti lootust, aga ära ta tuli, see vajalik külmakraad ja jäätumiseprotsess.
No jah, reede päeval ikka esmalt kõne Kalevile, siis laupäeval veel korduskõne ja siis võis olla surmkindel, et olud on normis.
Laupäeval käisime Andrusega kahekesi, sest meie ülejäänud kamraadid tegelesid muude asjadega. Mitte, et see üldse probleem oleks, sest nagu ma armastan öelda, siis hobiga tegelemiseks on vaja ainult soovi ja vahendeid ja need olid mul olemas.
Jääolud ei olnud just kõikse paremad. Lund ei olnud üldse ja kohati oli jää ikka nii hirmus konarlik, et ei julenud isegi kiirust üles võtta. Osad kohad olid samas nii selgelt läbipaistvad, et tekkis tunne koheselt läbi jää vajumisest. Lisaks siis muidugi topelt jää, millele astudes, sellest läbi vajus. No ühesõnaga oli minu jaoks natuke rohkem hirmuallikaid, kui tavaliselt. Aga, kui ikka suured mehed lasevad mööda jääd siuh ja siuh, ilma, et keegi neist uppumise märke endast annaks, siis pole ju mul , kärbeskaallasel vajadust üldse põdeda.
Ma muidugi vältisin kaldaid ja püüdsin leida vähem konarlikke kohti. Neid õnneks jagus piisavalt!
Lisaks eelistasin suusakelku, sest uisukelgu jaoks oli liig konarlik ja topelt jää. Jah, ma proovisin ära selle lätlaste udupeene Hiberna kelgu, aga nagu öeldud, uisukelk pole veel mu lemmikute hulgas.
Laupäeval sai nähtud palju vanu surfituttavaid ja nagu üks nendest ütles, siis nüüd lõpuks olid tekkinud tingimused, mis nii talle, kui mulle, ühel ja samal ajal sobivad.
Iga aastaga lisandub Harkule järjest rohkem talvesurfi nautlejaid ja nii võib hakata juba isegi Harkul ütlema, et toimub laulupidu. Eks arenguruumi veel on ja õnneks on Harku ka ise piisavalt suur.
Pühapäevane Harku oli tunduvalt parem. Jää oli kuidagi siledamaks lihvitud ja enam ei olnud läbi jää vajumise hirmu. Seda muidugi juhul, kui Sa otse Tiskre ojja sisse ei kihuta. No mul peaaegu läks nii, kui hakkasin oma jibe harjutama, mis lõppes siis tõsise lohisemisega, et kelk pidama saada. Ei olnud kõige toredam, aga pidama ma sain ja edaspidi siis hoidusin sinna sattumast. Olin taas oma lemmik suusakelguga jääl ja tõepoolest nautisin täiel rinnal edasi tagasi vuhisemist. Mida pean küll ütlema mõlema päeva kohta, et kiirust ikka väga suureks ei julenud lasta, sest oli mega libe ja sellel ajal kukkumisest ei tahtnud isegi mõelda. Nagu ma tüdrukutele ütlesin, siis enne kelgult maha ei astu, kui see täielikult seisab, sest muidu on kindel, et on mats ja maa ühendus. Minu suureks õnneks ei kukkunud ma kordagi, kui välja jätta see teadlik enesepääste operatsioon, mis päästis mind Tiskre ojas suplemisest.
Trapetsis sõit tuleb ka iga korraga järjest paremini välja, kuigi, kui suvel eelistan ma iga kell oma 5m2-st purje, siis talvel jällegi töötab 4m2-ne paremini. Jah, manöövrite tegemisest ma seekord ei räägi, sest ma ootan ikkagi, et jääle tuleks mõnus lumekiht, millel maandumine veidi pehmem. Pühapäevases tiimis olid Andrus, Evelin ja Katri. Seltsis segasem ja mõnusam.
Kõige kummalisem on see, et kui juba jääl olla, siis ei saa sealt mitte kuidagi tulema. Muudkui teeks aga veel ühe otsa ja veel ühe otsa ja siis veel ühe! Näpud on selgelt jääs, aga ikka on vaja minna, sest tunne on hirmus hea. Järgmiseks korraks mõtlesin ka endale selle va kuulsa Endomondo külge monteerida, et siis oma tegevusele täitsa ametlik käik anda, no numbrid ja puha :).
Ja nüüd ma siis ootan jälle nädalavahetust, et minna!
Info:
Koht: Harku järv
Laupäev 05.01- tuul: 4-7m/sek
varustus: 4,0m2+ suusakelk
aeg: 2h
Pühapäev 06.01- tuul: 4-6m/sek
varustus: 5,0m2+ suusakelk
aeg: 2,5h
