“Rigamise kunst” 19.06.13

Veidi ajas tagasi minnes, siis peab ütlema, et võtsin oma pisukese teadmiste hoolealla need samad tüdrukud, kellest minu blogis juba eelnevalt juttu on olnud.
Hoole all olemine on tähendanud nende ja minu jaoks seda, et juba enne, kui tekkis plaan nendele isiklik sõiduvarustus organiseerida, sai testitud nende teadmisi kõige selle kohta, mida merele minnes ja olles võiks teada. Ei hakka siin kohal sellest rääkima, kui teadlikud nad asjadest olid, kuid ütlen seda, et selle kontrolli käigus sai selgeks ka see, millist varustust nad võiksid vajada.
Seega, peale testimist, on nende varustus kohal, ristsed tehtud ja nüüd juba on järg jõudnud selleni, et mitte keegi teine enam, ei pane neile asju kaldale valmis, vaid nad peavad sellega täiesti iseseisvalt hakkama saama.
Mäletan, kuidas ma ise, oma uue purjega mässasin ikka päris mitmeid kordi, enne, kui sain pihta, mis moodi peavad otsad mastijala ja purje vahel käima. Mitte ei tahtnud see manööver mulle meelde jääda.
Nüüdseks olen valmis pea igat purje üles rigama v.a udupeened kammidega, aga õnneks on väga erinevate süsteemidega asju käest läbi käinud. Ja teadmine, mis mulle pähe raiuti, seisneb lihtsas lauses” Ükski ots ei tohi olla risti!”. See teadmine teeb asja hulga lihtsamaks.
Rigamise koolituse tegime Tiina juures koduõuel, kus on mõnus muruplats. Harutasime kõik asjad pakendist lahti ja usin õppimine võis alata.
Midagi pean ikka veel ütlema, no on krdima ilusad purjed ja poomid, kohe kadedus tuli peale, mõeldes oma päevinäinud Piloti peale. Aga see selleks, küllap ma sõidan ühel heal päeval oma asjad ka sellisesse seisukorda, et vajan uusi. Aga seniks imetlen teiste omasid.
Kunsti harrastamisele kulus paar tundi, mille käigus tütarlapsed möllasid harutada lahti, kinnitada, harutada lahti, kinnitada, kuniks jäi enam vähem meelde, mis järjekorras, kuhu, kuidas ja mil viisil panna.
Ma imetlen nende tragidust ja mul on nende üle väga hea meel! Nad on tublid ja asjalikud!
Mere ääres näeme, kuidas kunsti tegemine korda on läinud ja kui palju üks mälu suudab talletada! 🙂