“Andestamatu tegu” 27.05.09

Kui ma oleksin teadnud, millega ma hakkama saan, siis oleksin Püünsist suure kaarega mööda käinud.
Tegelikult ootasin ma suure ärevusega seda tuulist päeva, sest lootsin, et saab olema ääretult mõnus ja tore.
Püünsisse jõudes ei leidnud autole kohta, sest terve mereäär, suisa kahelt poolt teed, oli autodest ummistunud. Siiski vedas, sest keegi otsustas äraminemise kasuks. Autost väljudes võttis mind vastu mõnusalt tugev tuul, mis tähendas, et täna saan ma oma lemmiku neljasega peale minna.
Keegi käis veel küsimas, et millega siis peale minnakse, ütlesin, et mina lähen neljasega, aga et olen surfari minivariant ja minu järgi ei saa küll keegi oma purje suurust arvestada.
Merel sain aru, kui õige otsuse olin suutnud teha ja nautisin kihutamist. Kahjuks küll vedas jälle laua nina muudkui üles tuulde ja juhtimisest, kui sellisest sain ainult unistada. Ja ausõna ma ei saa aru, mis valesti on. Sõber Punamütsike vaatas ka kõik üle ja ütles, et kõik tundub korras olevat. Aga miks ma siis sõidetud ei saanud? Vahepeal pagitas hirmsasti ja tundus, et neljane on ka liiga palju. Paudid lõppesid enam jaolt purjega vees ja suure sikutamisega kohutavalt kõikuval laual.
Kuna ma siiski glissasin, siis sellest tulenev ekstaas korvas kangutamise ja juhtimisega seotud mured. Nüüd siis selle juurde, millega ma hakkama sain. Nimelt on mul valusalt piinlik ja häbi oma uskumatu rumaluse üle. Ma ei oska seda isegi millegiga seletada, aga ühel hetkel sõites sain aru, et olen keset rada ja võistlus on käimas. Lootsin, et jõuan rajalt eemale, aga nagu ikka sellised katsed lõpevad halvasti. Nii läks ka mul, tuli selle õhtu esimene ja viimane katapult, mis oli õnnetuseks ääretult valus ja võttis pisut oimetuks. Selle tõttu, ei suutnud ennast koheselt kokkuvõtta ja edasi sõita. Kartsin ka, et ukerdamisega põhjustan veel rohkem segadust ja seega loksusin ühe koha peal ja lootsin, et minust suudetakse mööda sõita. Kahjuks suutsin ära rikkuda täielikult Hardcore debüüdi, sest olin oma asjadega täpselt talle vajalikul trajektooril. Seda jama nähes lõpetas ka Papa sõidu ja nii olin sunnitud pealt vaatama, kuidas minu pärast võistlus katkestati. Tahtsin maa st vee alla vajuda, sest mul oli tõesti ääretult piinlik, et sellise asja põhjustasin. Vabandasin koha peal korraldaja ees ja küsisin, kus ma sõita võin, sest ei soovinud enam ette jääda. No meri pidi vaba olema, aga mina oma oskuste juures küll kindel ei olnud , et seda uuesti ei juhtu. See tõttu passisin veidike aega niisama vees, kuni hakkas külm ja mõtlesin, et kui tahan veel sõita, siis tuleb seda kuidagi eemal teha. Ausalt öeldes oli sõitmise tuju läinud ja vaakusin iseendale tehtavate etteheidete koorma all. Kuna tuul veidike vahepeal langes ja ma olin selleks ajaks juba kõva 2 tundi vees olnud, siis otsustasin üldse ära minna.
Aitasin ühel lohemehel lohe alla võtta, pakkisin asjad ja läksin raske südamega ära.
Täna hommikul vabandasin Hardcore ees ja ka surfichatis!
Mida ma saan lubada on see, et edaspidi käin võitlustest suure kaarega mööda ja teen kõik selleks, et enam sellist äpradust ei juhtuks. Sain korraliku õppetunni, piinlikkustunde ja häbi.
Mul on veel palju õppida!
Ja panen omale edaspidi õppesõidumärgi külge, et kõik teaksid, et minust tuleb kaarega mööda sõita :(.
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ?
Puri/laud: GM 4,0, SBKT 122L
Aeg: 2h