“Ei me ette tea…” 02.02.2014

Ei me ette tea, mis elu meil tuua võib, või peaks siin kohal ütlema, et starast ne radast? Igal juhul peale eilset mõnusat surfipäeva ei saanud ma enam jalgu alla. Nali naljaks, aga ma pole kunagi mõistnud, kuidas on võimalik, et inimestel selg nii hirmsasti valutab, et pole võimalik jalgu alla võtta. No mida rohkem ühe asja üle juurelda, eks siis tuleb endal ka lõpuks võimalus see järgi proovida. Ühesõnaga jäin ma laupäeval  jalutuks ehk ma ei saanud valu pärast kõndida. Kuum vann, massaaz ja punane hobusesalv tegid nii palju imet, et hommikul olin taas liikumisvõimeline. Kl 11 olime me Harkul, jagasin välja kelgud, aitasin asju rigada ja jäin siis rõõmutus olekus autosse passima. Pidin teiste surfi pealt vaatama, sest nii palju mu vanuses mul ikka oidu on, et oma keha tuleb kuulata. Ju siis ei olnud minu päev, kuigi jah, olude poolest oli täiesti fantastiline surfiilm.
Klõpsutasin siis teistest aifuuniga pilte teha, kuniks näpud jäässe läksid ja fuun pildi taskusse pani.
Midagi ma siiski nautisin ehk siis nagu ma ütlen, mu silm puhkas oma eile alustanud õpilase sõitu vaadates. Tal tuli see nii hästi välja, et sõitis ühe jutiga ühte järve otsa ja siis täpselt algus punkti tagasi. Järgmise sammuna võtame ette trapetsi kasutamise, sest kaks tundi käte abil sõita on ikka väga karm.
Jah, Harkul oli väikest viisi surfarite laulupidu! Oli lohetajaid ja purjelaudureid! Kalurid muidugi olid ka kohal. Kõik oli ütlemata tore, aga järvel sõitjaid tuleb hoiatada selle eest, et keset järve on ala, kus lume all on vesi. Lisaks on keskel ka kalurite poolt uuristatud ca 60 cm läbimõõduga lahtine auk ja otseloomulikult väikesed kuhilad, millele otsa sõites võib mõnusalt kukkuda.
Tore päev vaheldumisi õues ja autos!