“Haiguslugu” 19.11.2009

ugeja soovil tuleb siia lühikokkuvõte surfari seljanärvipõletikust! 🙂
Lähen veidi ajaloos tagasi ja teatan, et ma pole üldiselt haige inimene, st pean ennast terveks purikaks, mitte kala ja jääpurikat ei pea silmas. Ot, ja haige inimese all pean silmas siis kehaliselt haige olemist, mõistuse osas on mul haigus kindlaks tegemata.
Kuupäev, mis sai saatuslikuks oli 4 okt. ja sellest surfi korrast saate lugeda teisest artiklist. Siiski pean nüüd lisama, et nii palju mul tol korral oidu polnud, et koheselt veest tulles riided seljast visata. Arvasin, et piisab paksust jopest märgade hilpude peale, selleks, et võtta kaamera ja kõvasid tegijaid vähe pildile saada. Pole vaja vist mainida, et sellest sai alguse minu haiguse võidukäik minu kehas.
Ühel kaunil hommikul tundsin voodis olles, et alaselg on täis tuima valu ja kuskil ei olnud kirjas valemit, mis moodi peaks jalad alla saama. Kuna see tunne oli pisut hirmutav, siis arvasin, et kõikse targem on minna Mustamäele traumapunkti. No sain sõbra abiga kohale. Seal kulus nii paar tunnikest, kuniks nägin tablool oma numbrit vilkumas. Komberdasin vastuvõtule. Seal sain kuulda seda, kuidas ma küll nii noorelt olen sellisesse haigusesse jäänud(ei täpsustatud, mis haigusega üldse tegu on) ja et ilmselt ei saa ma enam oma elupäevade lõpuni mitte millegagi tegeleda ja lisaks siis läheb mul edaspidi vaja kindlasti juhendajat, kes ütleb, mida ma teha tohin ja mida mitte. Seega siis võisin ennast maha kanda , kui elujõus persooni. Mingid tabletid kirjutati ka kaasa, pidid olema traditsioonilised ravimid. Enne lahkumist julgesin igaks juhuks küsida, et mis haigus mind on rünnanud? Vastati, et Teil on jalas närvipõletik. No väga tore! Lisati, et me võime Teile kohe süsti teha, kui valu on väljakannatamatu. Igaks juhuks ma sellest loobusin ja püüdsin sealt kiirelt pääseda.
Olin siis nädal aega haigete karkude peal, kuni selgus, et mu valu, mis pidi olema jalas, on kolinud hoopiski ülaselga ja traditsioonilised tabletid pole sootuks mitte aidanud. Selle teadmisega läksin perearsti juurde, kes peale minu kuulamist ja tõdemist, et ma olen surfar, mind pikema jututa neeruhaigeks tunnistas. See ei olnud enam naljakas, sest minu teada on neerud ala seljas ja mitte ülal. Lõpuks saime kokkuleppele, et mul on ikka ilmselt seljanärvipõletik ja mulle kirjutati välja järgmised tabletid ja soovitati määrida mingi salviga.
Haiguse võidukäik hakkas tasapisi taanduma, aga päris ära ei läinud. Ronis teine aga muudkui mööda keha üles poole, kuniks mu kael oli nii kange, et seda polnud võimalik keerata.
Minu õnneks on olemas Facebook ja seal mõned tuttavad surfarid, kellest siis üks samuti seljavalu kurtis ja ravimeid otsis. Tema sai abi hobusesalvist ja 5-st õllest. Ma jätsin õlled vahele ja mäkerdasin salviga. Nüüd siis olen jõudnud nii kaugele, et käin sall kaelas, olen alustanud oma tavapäraste trennidega ja püüan vabaneda kangekaelsusest. Ei saa ju olla, et mul on küljes tõbi, millest jagu ei saa. No pole eriti õpetlik lugu, aga ilmselt ma edaspidi enam märgade riietega mööda randa ei kalpsa. Ja ärge unustage hobesesalvi… :)… ja eks ma kevadel vaatan, kas ma olen krooniline või mitte 🙂