” Hingele pai” 04.10.12

Et alustada algusest, tuleb minna kohe päris algusesse. Hetkel võiks see tähendada seda, et Surfikooli kasvandikud on piisavalt vaprad, et käia ikka veel surfamas. No mina, kes ma sain ära hellitatud soojast veest ja päikesest, olin arvamusel, et lepin siiski siseruumides trenniga ja mul enam merele asja ei ole.
Mõned mõtted võib jätta mõtlemata, eriti, kui on tugevasti arenenud koos teha tahtmise tunne ja tuul puhub!
Seega siis ma lihtsalt keset päeva, olles üle vaadanud kõik võimalikud tuuleprognoosid, otsustasin, et ma lähen ka kõigele vaatamata surfama. Seda siis peale tööd.
Teatavasti läheb nüüd juba päris vara pimedaks, mis tähendas, et kõik toimetused peale töölt lahkumist, tuli teha ahvikiirusel. Mida see kiiruseühik täpselt tähendab?
Selleks, et vähegi sõita saaks, tuli hiljemalt kl 18 vees olla. Seekord ma lihtsalt loopisin oma asjad peas oleva nimekirja järgi kotti, lootes, et midagi maha ei jää, lasin Andrusel asjad autosse pakkida ja kihutasime Laulasmaale. Teel oleva aja kulutasin kiire eine söömiseks, sest kodus ei saanud ometigi selle peale aega raisata.
Kui ma tavaliselt Laulasmaale jõudes lähen esmalt tuule- ja mereoludega tutvuma, siis seekord jätsin ma ka selle tegemata ja püüdsin võimalikult kiiresti, iseendaga võisteldes, oma kamad kokku saada.
Trikoo, lükrasärk, kalipso ja kapuutsiga vest- sellest pidi piisama, et külm ei hakkaks.
Peale bikiinisurfi harrastamist  tundsin ennast nagu kubujuss ja ma polnud päris kindel, kas ma üldse ennast liigutada suudan.
Väga entusiastlikult vette astudes tardusin korraks kivikujuks ja ütlesin kaldal ootavale Elenale, et ma nüüd röögin natuke ja siis ma seda tegin ka. See krdi vesi oli ikka väga külm!
Aga ma ei jäänud ootama, kuniks mu ajud ära jahtuvad ja nii ma siis astusin lauale ja panin ajama.
Peab tõdema, et  see ajama panemine seal kalda all on oma ette ekstreemsus, sest kivid ei hüüa tulles ja nii võib päris kindlalt ennast mõne otsast leida. Ega ma seekordki pääsenud, õnneks oli hoog väike ja kogu kupatus vees enne, kui suurem jama juhtuda sai.
Kividest mööda saanuna alustasin oma ime meeldivat surfiõhtut.
Ot, ma polegi veel vingunud? Et mis siis nüüd lahti on? Aga ma kohe parandan selle vea ka.
Mida ma siis tundsin ennast trapetsisse riputades? Et mu poom on kuidagi hirmus peenike, mu laual on jalaaasad jumalast vales kohas ja mingil põhjusel kisub hirmsasti üles tuulde.
Probleemid said järjest lahenduse ja võin nimetada seda surfiõhtut taas kord parimaks, mis mul sellel aastal on olnud. Piirdusin edasi tagasi sõiduga ja tundsin tõeliselt rõõmu, et mu sõiduasend on nii palju paranenud, et sõita jalad mõlemas aasas ja uks kinni.
Ja ma ei raatsinud kuidagi seda rikkuda ebaõnnestunud pautide ja muu jamaga ja nii ma siis lihtsalt ukerdasin algajalikult oma purje koos lauaga teise sõidusuunda ja muudkui sõitsin ja sõitsin ja sõitsin… ja siis see tuli, see pimeduse sein, mis ajas kaldale tagasi.
Ma ei hakka rääkima, et külm polnud, sest teate nagunii isegi, et vesi pole veel külm ja kannatab täiesti ilma kinnasteta sõita. Ja nii ma siis jätsin oma varustuse taas Kristjani juurde, sest ma ei kavatse veel oma hooaega lõppenuks lugeda!
See 60 minutit tegi hingele suure pai, hea oli tagasi olla!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: ca 7m
Varustus: 122 l, 5,0m2
Aeg: 1h