Minu satelliina Aveliin naerab mind siiani, et alustasin surfilaagrisse mineku jutuga juba jaanuaris ja nüüd, kus seal käidud, võib lugeda suve oluliseima sündmuse lõppenuks ja hakata pikisilmi ootama järgmist.
Nagu ikka, tegutsesime ütlusele – kes ees see naine ja see , kes aias, leiab autole parkimiskoha ja nii läksime juba kolmapäeva õhtul kohale. Selgus, et väga paljud olid samat meelt olnud või siis teadlikud sellest ütlusest. Igal juhul kantisime oma auto kenasti Valmari surfiauto kõrvale ja sinna me ürituse lõpuni jäime. Telgi panime kohe auto taga olevale kaunile mändidest täis tipitud mingit eriliiki sipelgate kaitsealale ja laager võis alata.
Kolmapäeva õhtul laekus päris palju tuttavat surfirahvast. Sõber Punamütsike, Surfhousi tiimikad, Hardcore, Kaupo ja Orm oli muidugi ka juba enne kõiki teisi kohal :).
Õhtul läksid meie väikesed valged näpud koos siidriga appi üles panema Surfhousi kola ja ülejäänud kehaosad olid lihtsalt mõnusas tsillis vaatamas päikeseloojangut ja nautimas merd ja sõprade seltsi.
Mingit laadi kella 1 ajal otsustasime põhku minna ja lootsime siiralt mõnusale unele ennem ilmselt väga rängaks kujunevat laagri algust. Kes kohal olid need teavad, kui fantastiliseks festivaliks see öö kujunes ja need, kes ei tea, need pangu fantaasia tööle ja kujutagu ette endale, milline vaikus on laagris, kui üks mees “kogemata” ennast 20-ks minutiks käiva auto gaasipedaali peale unustab. Lisada võib veel muidugi vahejuhtumi, kus mõnest mehest koosnev seltskond ainult hommikul seitsmeni arutas teemal surfilaager, surfarid, nende sõbralikkus ja kõik muu ning selle käigus ise kaklust pidama tahtsid hakata. Nii mõnedki korrad käis telgis olles läbi pea mõte, et lähen ja ostan endale tsirkuse pileti ja vaatan seda pealt, sest me ei tulnud ju laagrisse ometigi mitte magama. Seega siis oli selline kaunis öö meil :)!
Algab päev, algab päev, algab päev, päiksetõusust sünnib see……….
Hommik algas Valmari tehtud caffe lattega ja mida sa hing veel oskad rohkemat tahta?
Päike paistis ja rand oli vaid paarikümne meetri kaugusel. Otse loomulikult leidsime me ennast sealt ninad taeva poole. Rahvast muudkui tuli ja tuttavaid nägusid lisandus ja lisandus.
Eriliselt mõnus!
Rannapiigast Satelliina ja Surfipiiga läbi Ormi kaamera!
