Nädal tagasi sain omale iga kevadel algava haigusdiagnoosi – windguru vaatamine ja lootus, et ehk jagub tuult ka tööinimeste jaoks.
Mitme päeva piilumise järel võis peaaegu kindel olla, et puhub terve päeva ja võib kama juba hommikul autosse pakkida, et siis õhtul aegsasti rannas olla.
Kui mu kaaslasteks pole just parasjagu Taits ja Andrus, siis on selleks Margit, kelle eest ma pingsalt hoolitsen, et ta surfiasjad rooste ei läheks. Seega sai Margitiga tehtud diil, et reedel peale tööd on Püünsi ring. Võttes arvesse Margiti eelmise aasta esimest sõidukorda, kus ta oli oma uime ja kruvi ainult talle teada olevasse kohta ära pannud, helistasin neljapäeva õhtul ja küsisin igaks juhuks üle, et kas ta on oma asjad kõik üles leidnud ja on kindel tulija? Sain jaatava vastuse ja läksin rahuliku teadmisega magama, et järgmisel päeval saab surfile koos temaga.
Hommikul oma telefoni vaadates selgus, et kõik ei lähe ikka nii nagu plaanitud. Neiu oli omale talvel uue auto soetanud, millel ei olnud katuseraame ja laua paigutamisel autosse selgus, et tema laud ei lähe teps mitte sinna sisse. No vähemalt arvas ta ise nii!
Mis seal siis ikka, kaaslast peab ju aitama. Raalisime, mis me raalisime, aga otsustasime lõpuks, et läheme peale tööd tema juurde, paneme ta laua minu auto katusele ja siis surfile.
Nii tegimegi!
Kõige selle toreduse käigus kuulsin ma iga paari tunni tagant Andruse käest ülevaadet Topu tormist ja sain teada sõpradelt Püünsis, et seal ei puhu ja pole mõtet kohale minna.
Et Margitil oli siiski esimene kord sellel aastal tegemata, siis otsustasime Harku järve kasuks, kus kohale jõudes puhus üsna kenasti. Tuuleke jäi muidugi kõvasti alla minu esimesele korrale Topus, aga kui kohale tuldud, siis peab vette minema.
Oma asjad rigatud, asusin Margitile appi. Tõdesin, et me saaksime need poole kiiremini kokku, kui ma õpiksin selgeks, mis moodi tema omad kokku käivad. Lõpuks, kui me olime toreda vene tümpsu saatel asjadega ühele poole saanud, oli tuul praktiliselt olematu. Vette me siiski läksime, sest asjad vajasid ju märjaks kastmist.
Sain ka mõned õrnad glissitriibud, aga kui kord on kihutatud, siis ei taha see enam kuidagi lõbu pakkuda. Mingi ime läbi õnnestus mul ka praktiliselt tuuletus olukorras katapult teha, mis võimaldas teada saada, et vesi on Harkus väga soe.
Tunnike veel viibitud otsustasin välja minna ja õnneks arvas ka Margit, et ega sellise ilmaga pole ikka vees midagi teha. No jumal tänatud, saab ka aru, et vee peal võiks ikka liikuda ja mitte seista! 🙂
Vähemalt on tal nüüd esimene kord kirjas, olgu see siis milline iganes!
Vene tümpsu saatel panime ka oma kamad kokku ja mõtlesime, mida Margiti lauaga teha. Minu jaoks oli arusaamatu, kuidas tal laud autosse ei mahu, kui tal on enamvähem sama auto, mis mul ja veidi väiksem laud. Selline sõiduk peaks ju juppideks käima. Väikese revideerimise järel selgus, et kõik istmed käivad selliselt kokku ja alla, et laual ruumi küllaga. Mahuta kas või veel üks lisaks. Mis ma ikka kostan, õpi oma sõiduvahendit tundma, enne, kui sa sellega surfile lähed :). Tegelikult saime me palju naerda ja mina pääsesin Margiti laua tassimisest kolmandale korrusele, sest kes see siis enam viitsib peale surfi Harkust Hiiule sõita, kui kodu asub Tabsis.
Järgmine kord läheb meil juba lihtsamalt!
Info:
Koht: Harku järv
Tuul: ca 5-6m/sek
Laud, puri: SBKT, GP 5,0
Aeg:1h