“Kaos kuubis” 08.08.12

Vältimaks olukorda, kus mina tahan vinguda, aga lugeja ei taha vingumist lugeda, siis soovitan jätta lugemise siin kohal kohe pooleli, sest edasine võib osutuda vastasel korral ikka tõsiseks katsumuseks.
Mina, kes ma suure rõõmuga lõpuks oma autost kogu sinna jäetud surfivaranatukese kätte sain, vedasin need peale tööd Laulasmaale, rigasin oma viiese kokku ja läksin vee peale tuult püüdma.
Ausõna, ma ei astunud ämbrisse purje ega laua valikuga, sest ilm oli super ja sobis ideaalselt kihutamiseks.
Ja oojaa, seda ma tegin ka, kohe peaaegu teisele poole lahte välja. Ei kõigutanud mind need suured lainekollid ega see, et vahepeal puri üle oli ja hirmsasti mind veest välja tõstis ja, et vahepeal selline tuuleauk tuli, et täitsa seisma jäin.
Ja, et siis mida veel üliolulist juhtus? Ma sõitsin sellel aastal esimest korda oma lauaga mõlemad jalad aasas, ilma, et mu laud oleks sellest oma nina taeva poole tõstnud. Nii krdima hea tunne oli, et no kohe oli. Ja oi kui ilus oli vaadata oma sõitu, kui laud nii kenasti stabiilselt, paralleelselt üle vee libiseb.Ja ei saa jätta mainimata paari hüpet, mis ma kenasti püsti jäädes suutsin sooritada, no küll mitte päris vabatahtlikult, aga siiski. Ja mõni põnev seik oli samuti seotud lainetest alla ja üles sõiduga. Uudne ja põnev!
Sellest kõigest parajas eufoorias olles ei saanud ma aru, miks mul ühtäkki tekkis mõlemasse jalga vaheldumisi kramp, mis ei tahtnud liigutades kuidagi ära minna ning miks ma oma tacke tehes lihtsalt sisse kukkusin.
Esimese korra lugesin ebaõnneks, sest polnud ma päris mitu aega enam vees käinud harjutamas. Tirisin aga purje veest välja ja tegin seda selliselt, et saaksin ikkagi tacki ka tehtud. Jah, saingi tehtud, kõik vajalikud sammud samuti ja ka purje õigesse asendisse ja siis jälle karrmauhti sisse. Uus katse, puri veest käes, tack tehtud, sõidusuund käes ja uuesti vette. Selliselt neli korda järjest.
No lõpuks sain ma ikka purje lainte seest kätte ja kihutasin tagasi. Siis madalas sättisin veidi trapetsiaasu, sest esimene käsi kippus väsima ja siis uuesti pikk sirge tagasi. Nii ma siis seal kihutasin päris mitmed otsad ja mitte krdima ühte korda ei saanud ma tacke seal lainte sees tehtud.
Ja siis tuli  see kõige imelikum asi kallale, nimelt tundsin ma täiesti lambist, kuidas mu kõht on mega tühi ja kuidas janu piinab ja kuidas ma olen nii väsinud, et ma lihtsalt ei jaksa enam purje veest välja tõmmata.
Ja ma ei jaksanudki, lihtsalt iga tõmbamise järel kukkusin vette nagu oleksin esimest korda elus laua peal. Tasakaalu polnud, jalad värisesid ja käed olid nii mega väsinud, et jube.
Istusin siis laua peale ja mõtlesin, et las see meri triivib mind siis Kloogale ja , et kõmbin sealt jala tagasi, sest ma lihtsalt ei suutnud purje veest välja tõmmata.
Ma ei tea mis kangus see vahel kallale tuleb, aga suutsin ennast kokku võtta ja purje veest kätte saada ja nüüd ma olin ülipüüdlik tagasi kaldale sõitja, sest muidu ma oleksin andnud loobumisvõidu.
Sõitsin madalasse ja lihtsalt tõstsin jalga jala ette, sest kogu jõud oli mind maha jätnud. Ma oleksin aru saanud, kui ma oleksin seal tunde olnud, aga ma ei olnud. Jah, ma olin ühel kukkumisel korralikult ennast ära löönud õlast, aga see ei pidanud küll kuidagi mõjutama mu üldist ensetunnet.
Igal juhul oli mul tunne, et sinna vette ma sellel korral koolen.
Mida ma siis õppisin sellest?
Seda, et mul oli mega sõidupäev, sest nii super oli olla mõlemad jalad aasas ning samuti oli see kaos kuubis, sest kuidas muidu nimetada tekkinud olukorda ja absoluutset tegevusvõimetust.
Aga ma õppisin ka seda, et täiskõhuga merele minna on tunduvalt kindlam valik, et janu tuleb kustutada ja kasulik on tarbida vitamiine, eriti magneesiumi, et jalad krampi ei läheks. Jah, ja magusa söömine ei tee ka paha, kui energia on kehast lahkunud! 🙂
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 7-8m
Varustus: 122l, 5,0m2
Aeg: 1 h