“Katsejänes” 17.07.12

Nagu ikka, sellele suvele tavapäraselt, kogunesime Laulasmaale. Teised, kes pole kontorirotid, said muidugi juba varemalt kohale, aga mul, kui rotil, ei ole lihtsalt võimalik töölt suvalisel ajal vehkat teha, et ennast mere ääres rõõmurulliks keerata.
Nii ma siis ootasin õhtut ja lootsin sügavalt, et jätkub tuult, kuigi norrakad seda üldiselt ei lubanud. No mõned viied meetrid siiski.
Kruvisin, venitasin, pingutasin oma kallimad sõidu korda ja läksin vette. Et ma viimasel ajal kasutan pidevalt oma kivides kolistamise uime, siis ei viitsinud seda ka nüüd õige uime vastu vahetada ja nagu arvata võite, maksis see mulle kenasti kätte. Tegelikkuses küll siis võimaluse mõnusalt üle vee tuhiseda. Ma olen nii õppimise usku pööranud, et enam ei mõtle, et vahel võiks kaldal mõned õiged otsused teha, et vees ka veidi rahulolevamalt kihutada. Aga no mis sellest, sest eks ma sellised õrnad glissitriibud siiski sain ja meel läks rõõmsaks.
Mille üle ma kohe eriti rõõmustasin, on see, et ma saan tackid tehtud. Jah, mina, kes ma olen oma meelest nende kallal juba paar aastat vaeva näinud. Kuigi jah, kui keegi ei õpeta ja ise konkreetset infot ei oma, siis võidki jääda neid ise punnima. Igal juhul ei pea ma enam hullult vaevlema laua ringi pööramisega. See tuleb juba suht mängleva kergusega, aga siiski läbi mõeldult ja ehk ka veidi aeglasemalt, kui tegelikkuses peaks.
Aga, mul ei ole ilmselt veel ka see nõutud 500 korda tehtud, mis peaks must oskaja tegema :).
Proovisin ka gybe, sest puhus ju rohkem ja laine oli ka veidi suurem, kui tavaliselt kalda all. Ütleme nii, et mul on veel pikk tee käia, sest isegi kui jalad on õigesti ja laud kenasti pöörab, siis käed teevad küll seda, mida nad ise tahavad. Kuidagi ei kuuletu. Samas ma arvan, et ma pole päris täpselt enda jaoks läbi töödanud kõiki situatsioone, mida, kus ja mis ajal teha. Eks ma töötan selle kallal ka, sest ma eelistan osata pöördeid veestardi asemel. Te teate miks, eksole ju? Kes see siis ikka vabatahtlikult tahab vees asjadega rassida?
Eriti veel minusugune, kes vett põhjalikult pelgab.
Rääkides pelgamisest, siis tuli täna ära ka üks väga korralik SPA käik, sest ühe gybe ajal ma lihtsalt käisin sisse ja mitte põlvest saadik vette, vaid ikka kohe nii, et põhja ei olnud all.
Esmane reaktsioon kukkudes oli hoida ennast masti eest, mis hakkas mulle pähe vajuma ja seetõttu ei olnud ma väga valmis selleks, et pean lahtiste silmadega pealt vaatama, kuidas vesi pea kohal mulisedes kokku läheb, ma ise selle kõige all. Väga jubeeeeeee tunne oli ja no, see va vana paanika tuli ka hetkeks peale. Ma muidugi olin sealt vee alt sekunditega väljas, aga siiski, ütlemata kehva ja vastik ja paha. Lisaks siis märg pea ja kaela vahelt sisse jooksnud külm vesi. Jah, loete õigesti, külm, sest soojaks ei saanud seda küll kohe kuidagi pidada.
Ma ei tea, kas see või mingi teine asi kuskil minu sees sundis mind kalda poole tagasi minema. No läksingi!
Kaldal topiti mul suu küpsist täis ja käsutati vette tagasi ja nüüd tuleb siis see katsejänese koht. Nimelt olid siis nad kõik- Andrus, Kristjan, Sally, Urmas ja Martin võtnud minu vastase seisukoha ja tahtsid näha, kuidas hoiab mind vee peal kaldale jäetud 75 l laud. Ise kalkuleerisid seal samas, et kas ikka kannab või mitte. No, ma ei olnud väga vaimustunud sellest, et pean hakkama kõikidele demonstreerima, et kus on tõde ja peale seda vee all olemist ei tahtnud enam sügavale minna, et siis seal jälle uppujat teha. Aga ega mul varianti ei olnud ja olgem ausad, ma olen ka varemalt 74 l peal proovi teinud ja see polnudki kõige hullem kogemus.
Ennast kiitmast ma ei väsi, aga jah, kaldaltstardiga peale, natuke rohkem jalgade tööd, kui muidu ja sõitma ma sain. Trapetsisse panin ka ennast, aga jalaaasad olid kuskil nii eemal, et neisse ma ennast sokutama ei hakanud. Tehtud! Tuli kergemini, kui varem ja oleks olnud veidikene tuult rohkem, oleksin seal ka sellega glissanud. Rääkides kandmisest, siis jah, laud kannab, kui ma selle peal olen ja tuul veidikegi puhub. Küll aga ei ole sellelt võimalik purje veest kätte saada, sest vot siis teeb see laud küll selliseid imevigureid, millega ma praegu veel toime ei oska tulla. Andrus muidugi kiitis kenasti, et kui ma selle lauaga hakkama saan, siis ta ostab mulle samasuguse ja võib seda mul 3 korda päevas kolmandalt korruselt alla ja üles tagasi vedada. Ma ei hakanud seda talle pärast meelde tuletama, sest 75l laua omamiseni on mul veel üksjagu aastaid käia või siis pigem surfata. Aga kogemused muudkui kasvavad ja eks tuleb ka minu ajaloos päev, kui ma sellisega merel olen. Praegu ma panustan oskuste lihvimisele, sest ilma nendeta ei tule seda päeva mul kunagi.
Rebased kaldal olid muidugi katsejänesega rahul, aga ma ise ei viitsinud üle 4 triibu teha ja eks needki olid sellises kalda äärses madalas tehtud, et oleks ikka kindel, et sisse kukkudes kohe uuesti lauale peale saab astuda. Lahe oli vahelduseks proovida midagi sellist, mis muidu kuulub kõvade surfarite mängukasti.
Info:
Koht:Laulasmaa
Tuul: 5-6m
Varustus: 122l/ 75 l, 5,0m2
Aeg: 1,5h