“Kirss tordil” 25.05.14

Meie viimane päev Hispaanias! Tuli võtta, mis veel võtta annab!
Hommikul enne 11 klubis kiibitsemas. Siis SUP-iga matkale. Seekord teises suunas, kui eelmisel päeval. Aeg lendas mõnusalt, aga see vesi, see on millegi pärast kole seal. Ei paista läbi ja on nagu must. Ei avaldanud sellist muljet nagu olen mujal näinud.
Matkalt tagasi tulles tuul veel ei puhunud ja seega tiirutasime niisama kalda all. Sõitsime veidi eemale ja siis see tuli. Juba eemalt nägime, kuidas veepind muutus järjest karvasemaks ja kohal ta oligi. Lihtsalt nagu sõrmenips ja hakkas puhuma. Kiirelt kaldale, SUP-id renti tagasi ja asemele surfiasjad. Käisin korra Taavi asjadega proovimas, et kuidas täna 5,4 on. Ta parasjagu harjutas pauti. No tõmbas küll, seega jäin siis jälle selle juurde.
Laua osas otsustasin teisiti ja võtsin 110 l Gekko. Ei puhunud piisavalt, et pidevalt glissis sõita. Laine käis ka kuidagi risti üle laua külje ja mingil põhjusel avastasin ma ennast keset merd kaatri juurest, kus oli just punane lipp üles tõmmatud. No jah, sellele järgnesid siis need teised ja appi, kui kogu see PWA siis must üle ja mööda käis. Ma olen enne ka harrastanud poiks olemist, aga see oli ikka no täitsa poi, mis poi. Õnneks ei käinud ametlik võistlus ja nad lihtsalt harjutasid, aga no ikkagi. Ja minu meelerahuks ei olnud ma sellel päeval ainuke, kes nendega koos stardirajal või ees või kuskil mujal oli. Me kõik saime seal segapudrus järgemööda nende sõitmist jälgida. Aga põnev oli ka selle sees ise olla. Kuuled jälle kuidas lap, lap, lap tuleb ja siis on suur hunnik tegelasi su juba sekundiga selja taha jätnud. Ega ma ei saanudki väga sõita, sest nii hea ja ilus oli nende sõitmist vaadata. Seilasin siis kalda poole, aga tuule suund oli peaaegu vastu ja hoovus kandis ka kõrvale ja nii ma siis maandusin sinna nende proffide juurde. Tegin siis ka omast arust nägu, et ma oskan sõita, aga ega ma vette ei kippunud küll, kui terve armaada seal kaldal vaatas. Eeva tuli ka mööda kallast lähemale, et vaja kõik ikka jäädvustada, sest iga päev ju ikka sellist pilti ei näe. Nii ma siis puhkasin seal ja ootasin, kuniks need tähtsad vennad kõik vette lähevad. Läksid nad jee, tulid hoopis kaldale järjest. Ega mul siis muud üle jäänud, kui tagasi merele minna. Sest jalgsi mööda kallast ma ka ei kavatsenud kõndida. Nüüd tuli loota vaid, et kaldaltstart õnnestub ja ma päris häbisse seal ei jää. Õnnestus ja sain lainest minema ka ilma kukkumata. Tiirutasin siis veel seal edasi tagasi, kuniks väsimus võitu sai. Oli küll hea, aga kaua Sa ikka jaksad ja polnud just kõige ideaalsem tuul ka.
Tassisin siis kogu kama klubisse tagasi ja otsustasin päikest võtta, et saab ehk joodikupäevitusest lahti ja muudele osadele kah päikest, kui nägu ja käed. Eks ma vist mingi tunnike peesitasin, kuniks Andrus ja teised tulid mind vette tagasi kutsuma.Et hirmus mõnus pidi olema! Mõtlesin küll, et ei lähe, aga ajasin omale uuesti märja kalipso selga, võtsin klubist asjad ja läksin vette. Ütleme nii, et grupi mõjutusel on tugev jõud.
Kui palju ma olen rääkinud, et laua ahtris toimetades tuleb olla ettevaatlik? Ma arvan, et päris palju, aga mingil põhjusel mulle endale ei jää see meelde, et ära topi varbaid uime lähedusse, eriti, kui need on paljad! No hakkasin siis vette minema, võtsin laua tagant kinni ja see libises lihtsalt käest. Pole vaja vist palju mõtelda, kuhu see uim maandus. Aga, et pilt selge oleks, siis täpselt kahe varba vahele. Oi pergele, kui palju verd! Mõtlesin, et nüüd minestan, sest pilt oli ikka päris kole, eriti, kui püüdsin aru saada, kus kohast katki on. Mõnusalt suur, lahtiselt laiutav haav oli. Väk, väk, väk! Siis muidugi tuli valu ja mõte, et nüüd selleks korraks siis on kõik. Valugrimassi saatel läksin kamadega vette ja sõitma. Jah, oli valus, aga rsk, alla ma ka ei andnud, vot nii kange olin. Ja siis, siis see tuli- täiesti absoluutselt selle nädala kõige paremad kaks tundi. Ma isegi ei uskunud enam, et nii hea saab olla sõita. Aga sai! Ja ma tõesti ei tahtnud lõpetada, muudkui läksin ja tegin uusi otsi. Meri oli risti rästi sõitjaid täis, tohutul hulgal rahvast, kes kõik andsid edasi tagasi minna. Oeh, oli see vast alles tunne! Mu peopesad valutasid ja poomi ei saanud käes hoida, aga ma ei tahtnud lahkuda. Mõtlesin sõita ennast nii sodiks, kui on üldse võimalik. Ja ma ei hoolinud, et ma ei jaksa siis enam asju tassida. Küll keegi teine siis tassib. See lõpp sellele surfireisile oli nii magus, et tõepoolest oleks olnud raskem midagi ideaalsemat tahta. Ma olin nii väsinud, aga nii väga rahul oma paistes jala otsas, et ise ka ei usu! Ja mul oli südamest kahju, et meie aeg seal sai otsa!
Nüüd võis minna rahuliku südamega sööma oma viimast õhtusööki, nautima oma viimast rummi ja kaaslasi, kes terve selle aja aitasid täita oma naljade ja naeruga!
Suur tänu Teile kõikidele- Andrus, Margit, Meelis, Eeva, Taavi, Fred, Taivo, Elena, Julia, Eva, Lea ja Marieth!
Suured tänud ka Club Mistrali tiimile-  Nora, Valentina, Toni, Olivier, Mathieu ja Ronan.
Ma tulen sinna tagasi, ehk juba järgmisel kevadel!
Info:
Koht: Golf de Roses, Hispaania
Tuul:6-8m/sek 8-10m/sek
Aeg: 1,5h+ 2h