“Krdima valus, ma ütlen…” 09.09.12

Hommikul ei puhunud, aga see on ju Kefaloses tavapärane. Puhuma hakkab alles peale lõunat! Seega siis otsustasime teha vabakava ja minna saarega tutvuma. No meie igapäevane surfist vaba ajaveetmise viis.
Avastasime väikeseid kitseradu, mida mööda turiste ei liigu ja nii sai tehtud ühele poole saarele tiir peale. Jah, see meri ja see rannik on lihtsalt imeilusad. Vahel kivised, samas suurepärase valge liivaga laguunid. Tõeliselt nauditav.
Aga see pole ju see koht, kus liivast ja muust jahuda.
Peale lõunat suundusime surfiklubisse. Täna ei hakanud ma neljase purjega igaks juhuks jamama ja võtsin kohe 3,7, sest mine tea, kui hullult jälle tormama hakkab. Parem oli selleks valmis olla, kui, et jälle mitu korda kaldal asju vahetamas käia.
Krdima mõnus on, kui Sinu nähes kooritakse täiesti uus kraam pakendist välja ja antakse sõitmiseks. Aga sellest ma olen vist juba rääkinud ka. Ei saa midagi teha, pean ennast kordama, sest see tunne on kohe eriti hea ja mõnus!
Lauaks haarasin nüüdseks juba oma absoluutse lemmiku, 110 l Fire Move.
Alguses tundus, et ikkagi kõigele vaatamata olen teinud vale valiku ja, et ei puhu piisavalt, et 3,7ga mõnuleda.
Poom oli ka kuidagi imelikult peenike peos.
Aga no, kui siis laksama hakkas, no et siis tuul puhuma, siis muidugi oli 3,7 jälle puhangutes üle. No saa siis sotti. Purje ma vahetama ei läinud, sest need otsad, mida sõitsin, need muudkui venisid. Venisid ja venisid ja oli täitsa arusaamatu, kuidas on võimalik üldse nii pikalt järjest sõita. “Kui pikk on pikk?”- see küsimus kerkis nii mõnedki korrad mu meeltele.
Kõik oli taas super! No jah, mingil põhjusel meeldib mulle sõita seal rohkem vasakul halsil ja parem oleks nagu rohkem selline maa poole punnimine. Võib olla, et kuskil alateadvuse peenemates urgastes oligi mingi minu ellujäämiseks vajalik hirm või mingi muu asi, mis ei lasknud mõlemat suunda sõites alla poole vajuda, vaid ikka jõudsalt vastu tuult sundis rühkima. No igal juhul oli see parem halss jah selline veidi nagu ponnistamine. Aga ega see siis sõitu riku!
Nii ma siis seal suures õnnetundes kihutasin. Ei saa ju ometi olla, et kõik oleks perfecto, ikka peab mingi tõrvatilk selle va magusa mee ära rikkuma.
Minu tõrvaks oli seekord see, et ma paremal halsil hoogu maha võttes suutsin kukkuda selliselt, et mõlema jalaga aasadesse kinni jäin, ise kummuli purje peal. Ma ei arvanudki, et mu jalad ja keha võiksid nii hästi painduda. Pole vist vaja märkida, et sellises asendis olemine on siga valus ja mis kõige hullem, sellest ei saanud kuidagi välja, sest jalad olid nii kõveras, et jalaaasad ei andnud liikuma. Oi dziisas ausalt, see oli üks elu valusamaid kogemusi. Läks mingi 10 minutit, kuniks ma suutsin ennast nii sättida, et ühe jala kätte sain.
Oi ma vandusin, sest no kuidagi ei saanud püsti jalale toetuda. Samas oli vaja kaldale siiski saada ja tegelikult ju puhus ikka veel. Otsustasin väikese pausi kasuks, et siis uuele katsele minna. Oi jummel, vahel võib valu ikka väljakannatamatu olla, aga õnneks, ma ütlen õnneks on meid loodud nii, et kui teed midagi hingele rõõmsat, siis valu ununeb. No mul ununes ka mingiks ajaks, ehk siis täpselt nii kaua, kuniks ma vees surfasin.
Oma asju ma ise klubisse ei viinud, need jäid teiste hoolde. Sest see va jalaraip oli nüüdseks juba paistes ja valutas hullemini, kui enne.
Aga päev oli korras!
Õhtuks oli mul vist tekkinud mingit laadi merehaigus, sest kogu mu maailm kõikus ja seda mitte Mythosest! 🙂
Infoks:
Koht: Kefalos
Tuul: 8-15m/sek
Varustus: 110l  RRD Fire Move, 3,7 RRD Voque
Aeg:14.30- 17.00