“Kui mitte midagi pole öelda” 10.03.2009

Tulevane kuulus kirjanik nagu ma olen, mõtlesin ühel päeval, et kastan oma päevi näinud harilikupliiatsi tindi sisse ja kriban mõned surfilood surfistoori võistluse jaoks. Inspiratsiooni vihmasadu on kahjuks siiani taevasse jäänud.
Aga öeldakse, et aeg annab arutust. Kuigi jah, mis aru mul siin ikka vaja on, mõttelendu pigem.
Sellega muidugi võib ka probleem tekkida, sest kui mõttelend liiga kõrgelt lendab, siis ei saa kätte, samas võib ka madallend probleemiks osutuda, mine tea, kus maandub või millisena? Aga õde ütles mulle ükskord, et ma olen kaval nigu rebane, aga et rebane on suur loom, siis olen nigu orav. No ma olen nimelt väike. Aga kas orav on sama kaval, kui rebane või võib ka rebase kaval olemise üle mõtteid mõlgutada? Ja rebase kavalus ju seisneb kanade püüdmises, et seega siis ei ole see kavalus minu jaoks, ma ei taha ju kanu püüda, vaid kirjutada. Et jääb siis ikka nigu orav…
Pähkleid ma muidugi ei krõbista, no ei meeldi, aga kus see kirjas on, et oraval pähklitega suhe on?
Seega siis, kuhu ma nüüd jõudsingi?…aa, et surfistoorivõistlusel osalemine.. eks ma teen selle tüki ka ära… aega õnneks on veel :).