“…lapse esimesed sammud..” 01.08.12

Hetkel olen ma jalamees ja peab tõdema, et jalamehest surfari elu on ikka üks ütlemata keeruline tegevus ja olemine. Eriti, kui surfar ei mõtle selle peale, et autot remonti viies ei pruugi see kohe järgmisel päeval terve olla, vaid selle tegemine võib võtta kohe päris mitu nädalat. Naiivitar, täiega! See selleks, aga ometigi võiks ju taibata, et surfiasjad tuleb ikka koju jätta ja mitte autosse, mis viiakse remondi jaoks päris kaugele ja kuhu jala on raske järele minna. Täitsa blond!
Ühesõnaga üks keeruline lugu ajudeta jalutust surfarist.
Selle surfari õnneks peab ütlema, et tal on väga häid sõpru siginenud, kes on valmis teda viima tooma ja talle ka sõitmiseks vajalikke asju laenama, eriti kui elukaaslane samal ajal ära on ja tema surfikama parandamist ootab.
Seega siis ma sain Laulasmaale, kus minu õnneks on Kristjani juures hoiul mu laud ja minu õnneks oli tal mulle ka anda taglas, millega sõita.
Et ma ei teadnud, mida ma üldse teha tahan, kas harjutada või sõita, siis võtsin valikust väiksema ja panustasin harjutamisele.
No ei olnud see päev vist mulle väga mõeldud, sest nähes, kuidas üks tütarlaps kaldaltstardiga pusib, läksin talle appi natuke nippe näitama ja ka seda, kuidas purje tuule käes hoida ja ringi pöörata, ilma, et ise väga vaeva peaks nägema. Siis mõned isiklikud tackid ja clew first beachstart’id ja gybe pöördesse minekud, mis välja ei tulnud ja ega ei viitsinudki rohkem jännata.
Tegelikkuses oleks olnud päris hea sõiduilm, kui mul viiene puri oleks olnud. Aga oleksid on oleksid!
Midagi helget selles päevas siiski oli. Meil on pundis üks suurest Kristjanist väiksem Kristjan, kellele ma oma trapetsit pakkusin ja kes nüüdseks juba oma sõiduoskuste poolest võis seda täitsa proovida. Näitasin talle ette, kuidas ennast trapetsisse toppida ja ära võtta ning muidugi ka selle, kuidas vette kukkuda. Rääkisin kiirelt lahti ohud ja juba ta ennast trapetsiaasadesse toppiski.
Ma ei tea, kas ta on mingit laadi geenius, aga ta sai ennast juba teisel proovimisel aasadesse ja kihutas glissates minema. Ma ei ole küll ta ema, aga minu tunne seda nähes oli võrdne sellega, kui… laps oma esimesed sammud teeb… See oli nii uhke olemine, uhke selle üle, et tal see nii väga hästi õnnestus!
Tõeliselt tore on algajaid arenemas näha!
Seega loeme selle õhtu siiski korda läinuks ja rõõmustame Kristjani edusammude üle!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul: 6-7m
Aeg: isiklik sõiduaeg 0,30 minutit
Kõige suuremad tänud sõbrale, Tiina Adamsonile ja Kristjani surfikoolile, sest muidu oleks see õhtu möödunud korteri seinte vahel ja seda ma ju ometigi ei taha!