Peale väga marulist Toput, sattusime ühel päeval Püünsisse, kus mina olin kaldakaunistaja, sest suured mehed sõitsid 3,7 m2 purjedega. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellele juba järgnevast päevast, kui puhus veidi vähem ja mul õnnestus Laulasmaal sõita oma lemmik taglasega.
Ma olen seda ka varem öelnud, et see lääne suunaline tuul teeb mõnusast Laulasmaast ikka, kui päris aus olla, väga rõveda sõidukoha. Aga kui on valida, kas mitte midagi või rõve, siis ma valin rõveda, sest sõita siiski tahaks. No ilm oli selline täitsa ok isegi, vesi soojem, kui õhk ja peale poolteist tundi hakkas mul lõpuks külm.
Viiene puri oli vahepeal ok, siis natuke vähe ja siis jälle liiga palju. Kõigele vaatamata oli mul kuidagi väga mõnus kihutada. Klooga poole minnes ei häirinud ka laine eriti ja nii me siis Andrusega seal kahekesi kihutasime. Või siis oleks õigem öelda, et me lendasime, sest tagasi tuleku otstel oli laine täpselt sellise suunaga, et iga ees olevat meetrit tuli vaadata, mis moodi sa lainesse lähed või kui kõrgele ta sind tõstab. Külm kalkuleerimine ja arvestamine, et mitte lennata esiots ees järgmisesse lainesse kinni. Suht käte peal sõitmine, mis lõpuks hakkas väsitama. Samas ikkagi mulle väga meeldis ja ma tundsin ennast seal väga hästi. Mõnusalt naljakas oli laine pealt hoog sisse saada ja koos sellega edasi liikuda. Vahepeal meenutas lainete vahe suurt, suurt kaussi, mille põhjast tuli hakata äärte poole üles ronima. Enda surfamise kohta võin ka seda öelda, et iga korraga ma sõidan järjest ja järjest kaugemale. Kuskilt on tulnud juurde suurel hulgal julgust, ma ei imesta, et Kosilt, sest seal sai ka kaldast ikka väga, väga kaugele mindud.
Olin siis jälle seal kuskil teisel pool Laulasmaa randa, kui otsustasin hakata tegema suure laine sees pauti, mis muidugi välja ei tulnud ja sisse kukkumise vältimiseks tegin seda maailma lihtsaimat pööret ehk hoidsin ülestõmbamise otsast purje ja liigutasin jalgadega lauda. Ühel mõnusal hetkel lendasin uperkuuti üle laua tagumise otsa vette ja nagu aegluubis filmis, nägin, kuidas ülestõmbamise ots mulle vette järgi lendas. No jah, nüüd siis oli käes see hetk, mida nimetatakse merel hädas olemiseks. Kus juures ma mõtlesin, et mis moodi ma nüüd siis purje veest kätte saan, kui ots on katki. Veestardi mõtet ma ei hellitanud, sest ma olin väsinud ja kogu see asjade õigeks ujumine oleks veel rohkem väsitanud. Nii ma siis ujusin asjade juurde, vaatasin mis nägu mu ülestõmbamise ots on. Selgus, et õnneks oli ta läinud katki täpselt nii, et ma sain selle siduda sõlmega poomi külge. Asi tehtud, ronisin lauale ja hakkasin üli ettevaatlikult uuesti sikutama. Kartsin ikka, et see läheb uuesti katki ja kogu asi oli kasutu. No vedas seekord ja otsustasin väga rahulikult kalda poole sõita, et jumala eest rohkem ei peaks sikutama.
Hea sõidupäev oli ja kaheksa aasta jooksul esimene kord, kus midagi läks merel katki. Siiski siit järeldus, kontrolli oma varustust enne merele minekut. Mõned poomiotsad vajavad kah veel välja vahetamist, siis peaks nagu ok olema. Kodus mõtlesin ülestõmbamise otsa välja vahetada, aga tundub, et see nn ajutine lahendus vast peab vastu ja nii ta hetkel jäi.
Küll oli hea, et see alles sõidu lõpus juhtus ja mitte kohe alguses!
Info:
Koht: Laulasmaa
Tuul 8-10m/ sek
Varustus: 100 ja 5,0
Aeg: 1,5 h