Juuni saab kohe läbi ja valus on tõdeda, et see aasta on käidud vees ainult 3 korda. See kolmas oli siis nüüd laupäeval 18-ndal, kui üle Eesti otsustas puhuda normaalse suunaga tuul.
Õnneks pole selle suuna puhul väga vaja koha üle mõtiskleda, vaid, kui puhub, siis Püünsisse, sest Topu jääb veidi kaugemale ja tihtipeale ei viitsi aega sinna sõiduks kuritarvitada.
Pakkisime Andrusega asjad autosse, mnjah, peab tõdema, et tegelikult pakkis kõik asjad Andrus, sest ma luban endale vahel daamiks olemist ja tema laseb mul daam olla. Siis kõne Margitile ja nii me siis pool 12 päeval kohale jõudsime. Õnneks ei olnud sellel ajal seal veel väga hull laulupidu ja parkimiseprobleem jäi hilisematele tulijatele. Margitit oodates vaagisin ikka päris kõvasti selle üle, millega üldse peale minna? Vahepeal nagu tormas, siis jälle mitte. Meeste purjesid vaadates mõtlesin siiski oma 4-se Manicu kokku panna. Ära olen unustanud kõik pikkused, mõõdud ja muu vajaliku. Aga õnneks on ju info purjel kirjas eks, et mis pikkuses poom ja mastijalg jne. Lugemist ma pole õnneks ära unustanud, iseasi, kuidas sellest infost sellel purjel aru saadakse. No ütleme nii, et paar aastat praktikat on siiski positiivset mõju avaldanud.
Aga nüüd siis asja juurde, ma ei saa aru, miks mul alati see sissejuhatus nii pikk tuleb?
Proovisin kohe rinnust saadik veest lauale saada, ma seda veestardiks ei nimeta, sest jalad on ju põhjas ja tundus, et olen absoluutselt puuse pannud oma purje suurusega, kuid sain ikka lõpuks lauale ja siis sõitma. Otseloomulikult olid mu trapetsiaasad ja poom täiesti vales kohas ja puri elas selliselt oma elu, et sain ainult käte jõul kuidagi toimetatud.
Madalasse ära seilates võtsin siis oma teadmiste pagasist vajaliku materjali ja paigutasin omast arust jube õigesse kohta aasad. Nagu arvata võite, sain neid suisa paar korda sättida, et hea saaks. Kokkuvõtvalt muidugi võib öelda, et päris hea ei saanudki. Ei tea mina, miks ma selle purjega enam kokku ei sobi. Siiski vedas ta mind korduvalt ja korduvalt minu jaoks uutesse kiirustesse. Ilma jalgadevärinata ja hirmuta hakkama ei saanud. Mõtlen vahel, et mis saab, kui ma sõidaksin nii öeldes uks täiesti kinni ja puri peale tõmmatud, et kuhu siis ja millisel kiirusel ja kas üldse?
Igal juhul sain ma vasakul halsil sõites mõlemad jalad aasa ja kätte ilmselt selle päris õige glissamise tunde, sest lauanina ei vaadanud enam unistavalt taevasse, vaid hoidis ennast kenasti paralleelselt ja kiirus, jah, sellest me juba rääkisime. Ühesõnaga hõiskama panev tunne oli. Purjevaliku üle olin vahepeal rahul ja vahepeal mitte, sest minu meelest ei puhunud see tuul küll mitte ühtlaselt. Pöördeid tehes, no mis pööre see mul ikka on, rohkem oskamatud tantsusammud laual selliselt, et sisse ei käiks. Hoog maas, tasa ja targu. Kardan, et olengi oma sellise pöörde tegemisega pannud aluse uut tüüpi pautile ja selle õige õppimine võib tänu sellele väga raskeks osutuda.
Rääkides paremal halsil sõitmisest, siis ma olen varsti kangutamise maailmameister, sest pole võimalik ennast selliselt sõites mugavalt tunda. Poolteise tunnise seansi lõpuks muidugi terendas kuskil kaugel valguskiireke, et ehk ikka hakkab tulema. Ei saa jalga aasa, ilma, et tekiks oht sisse käia, ei saa trapetsisse ja siis ka seal olles kangutad purje nagu mingit eriti rasket ollust. Pean muidugi ütlema, et minu meelest on see va Manic üldse isevärki puri, selline jõuline ja pisut närviline ning ääretult tundlik. Eks Penny oskab siin kohal rohkem kaasa rääkida, tema neid minu teada kasutab ohtralt :). Muidugi on lihtne kõike kamade süüks ajada, sest mina kui äärmiselt suur professionaal peaksin ometigi kõikide asjadega toime tulema, aga vot, võta näpust, ei miskit. Mingil põhjusel oli ka tunne, et täna pole minu päev ja mitte üldse see sõitmine ei istu. Margitil muuseas oli sama tunne kallal. Ei teagi, kas on mingit uut tüüpi viirus?
Vahelduseks proovisin ka Margiti 150l RRD-d ja 4,2 st purje. Ja nii imelik, kui see ka pole, aga igal juhul glissi ma selle lauaga sain, täitsa huvitav tunne oli.
Rääkides surfarite vahelisest suhtlemisest, siis avaldas mulle väga suurt ja väga sügavat mõju see, et minu jaoks professionaalne surfar Hardcore võttis vaevaks mööda kihutades käe poomilt tõsta ja tervitada. Ega ma kohe aru ei saanud, et temaga tegu, sest ta on oma blondi laka maha ajanud, aga purjenumber 69 ütles kõik. Ma muidugi ei tea, kas see oli mulle mõeldud, aga hea tunne sellest jäi siiski hinge.
Ja siis ma palun veidi vabandust ka! Ikka nende ees, kes on tulnud oma kaasasid surfama õpetama. Ma kohe ei saa pealt vaadata, kui mõni algaja püüab ja püüab ja näha on, et ta püüab täitsa valesti ja tema kaaslane, juba ise osates ei oska või ei suuda anda õigeid õpetussõnu. Mitte, et ma olen hullult hea oskaja ise, aga ma just alustasin ja mul on selgelt meeles oma õpetajate sõnad, kuidas midagi teha ja nii ma siis võtan ikka ja jälle oma julguse kokku ja sekkun. Seega siis palun vabandust sekkumise pärast!
Igal juhul sai laupäeval neiu, keda õpetati veestarti tegema ja kes ei teadnud isegi, mis asi on kaldalt start, oskama kaldalt starti. Tugevale tuulele vaatamata sai ta peale päris väga mitut korda proovimist lauale. Hea meel oli!
Ühe katapuldi suutsin ka omale organiseerida, õnneks suhtleliselt ohutu!
Kõigele vaatamata oli tore päev ja hea tunne olla merel ning boonuseks päikese pai!
Info:
Koht:Püünsi
Tuul: ca 10 m/sek, puhangud 12m
Laud/ puri: SBKT 122L, Gaastra Manic 4,0, RRD Evolution 150L, Neilpryde 4,2
Aeg:2h