Reedel sai pandud oma autole katuseraamid ja ostetud poest kogu taglas. Kingituseks sain katuseraami pehmendused. Juba tekkiski tunne, mida olin oodanud pea aasta. Kujutasin ette, kuidas panen oma laua katusele ja sõidan sellega randa, panen oma varustuse kokku ja lähen surfama. Kujutlus sai teoks pühapäeval, kui otsustasime sõita Roostale surfama. Uhke olin ja ääretult ääretult õnnelik. Mina oma uhiuue varustusega. Ja minu õnneks on mul sõbrad, kes soovivad kõike minu kordaminekuid ja äpardusi minuga jagada. Asjad koos, läksin vette…järgnevate minutite järel oli rõõm, mure, hirm, mõistmatus, arusaamatus…Miks? Sest merel oli väike lainetus, mis pani mu väikese litraaziga laua selliselt kõikuma, et ma selle peal püsti ei püsinud, rääkimata purje veest välja tõmbamisest…rõõmust laua üle sai küsimus, et kas tõesti olen oma ostuga nii puusse pannud ja ma ei tule sellega toime…lisaks oli mul sikutamiseks 4m2-ne puri, millist suurust ma polnud veel siiani kunagi käes hoidnud…Kurvaks tegi ja mõtlesin loobumisele…Ronisin veest välja ja mõtlesin, et mis nüüd saab? Minu õnneks sunniti mind vette tagasi ja tehti selgeks, et 5 minutiga ei ole võimalik midagi selgeks saada…Nii ma siis läksin uuele katsele..Ronisin sügavamale vette, laua peale, lasin seal tasakaalu mõttes ennast kõigutada, proovisin leida koha, kus seistes ei ole laud vee all ja tasakaalust väljas, võtsin ülesotsa ja tirisin purje veest välja. Kõikusin koos purjega, et aru saada, mida teeb laud..lõpuks tõmbasin purje tuulde ja ma sõitsin, sõitsin, sõitsin…Hing juubeldas, sest nüüd tean, et ma saan oma lauaga sõidetud ja et 4m2-ne puri ei ole liiga suur. Samuti sain teada, et siiani ei ole ma suurt midagi õppinud, sest tundsin ennast suurema laua peal liiga turvaliselt, nüüd enda omaga saab mu areng olema kindlasti kiirem, sest kes tahaks kogu aeg vees olla..
.
