See lugu algab sellest, et mul on surfivend nimega Indrek! Tegelikult on ta mu lugudest varemgi läbi käinud.
Kunagi, kui ma veel surfamisega ei tegelenud, mõtlesin, kumba ala valida. Millegi pärast tundus, et lohesurf on lahedam. Minu õnneks või kahjuks tegeles minu hea sõber purjelauasurfiga ja nii sai minust tema absoluutne fänn ja purjelauasurfi austaja. Seega jäi lohendus vaid imetlemiseks ja kuskile hinge siiski soov proovida. Seoses surfiga olen enda ümber kogunud suurepäraseid sõpru ja üks neist tegeleb ka lohesurfi koolitustega. Tema ja veel mõned seltsimehed nägid tõsist vaeva, et mind lohesurfi maailmaga tuttavaks teha ja mind sellesse usku pöörata. Siiani ei olnud see neil õnnestunud. Et organiseerisin sellel aastal oma 8 head sõpra lohesurfi õppima, siis ei lubatud mul endal samuti enam ei öelda ja nii ma siis oma surfivenna Intsuga liitusin ja koolitusele läksin. Midagi pole öelda, see lennutamine ja juhtimise õppimine on lihtslt tõesti kihvt. Mulle pakkus see palju rõõmu ja eks siin kohal pean ütlema, et kiitustega ei oldud kitsi…eks ma olin tubli õpilane ja õppisin kiiresti…Alustasime õpinguid madratstüüpi õppelohega, mis oli 3m2 suur ja mida ei saanud kinnitada enda küljes oleva trapetsi külge. Igaks juhuks hoiti õpilasel seljataga olevast aasast kinni, juhuks kui ta peaks lendu kippuma. Lõpuks, kui olime jõudnud pärispäris loheni, vot siis alles sain aru, milliste loodusjõudude käsutada olen…Et olen nii väike, siis enamjaolt rippusin lohe küljes ja Ints hoidis kinni, et päris minema ei lendaks. Asi tegi nii palju nalja, et ainult naersin ja lohe juhtimisest ei tulnud midagi välja. Indrek ei lubanud naerda ja käskis lohet jälgida, aga see ajas veel rohkem naerma. Igal juhul ma nii seal siis rippusin ja naersin ja proovisin lohet juhtida…Tuli välja küll, aga mu hing kuulub hetkel purjelauasurfile! Ja selle kohta ei räägi keegi kokkusaades lugusid, kuidas keegi leidis ennast männi või kuuse või betoonkai otsast :)!
