I PÄEV!
Jõudsin nüüd ka nii kaugele, et alustada kirjandit Topu laagri teemal. Mul on oma isiklik Satelliina, tütarlaps nimega Aveliin, kes on piisavalt hea sõbranna, et nautida minuga ringi kooserdamist ja olla mulle seltsiks, kui surfivabal ajal peaks igav hakkama. Mingil imekombel on ta suutnud ise surfist eemale hoida või siis pole ma lihtsalt piisavalt pingutanud, et teda sellesse usku meelitada. No igal juhul oli ta minuga laagris kaasas. Kuna meil mõlemil oli reede vaba, siis sai päikese võtmist silmas pidades varakult teele asutud ja kohal olime kl 13.00. Regisime Ave samuti laagrisse, maksime maksud ja edasi juhatati meid kenasti meie telklasse. Sattusin samasse kohta , kus eelminegi aasta – imetore!
Panime telgi püsti ja tegime oma elu mugavaks. Päikese võtust ei tulnud midagi välja, sest läks pilviseks ja surfarite õnneks tekkis ka tuul. Kuna Tuul on tegelane, kes mind külmaks ei suuda jätta, siis otsustasin minna surfile. Toppisin oma vormiriided selga ja läksin vette õiendama. Lahe lugu oli see, et oli absoluutselt maatuul ja algajatel soovitatakse sellega mitte vette ronida. Ma ei teagi, kas ma ei pidanud ennast piisavalt algajaks või oli vajadus surfata nii suur, aga vette ma selle maatuulega läksin. No kujutasin ette, et ega mind sinna hulpima ikka ei jäeta.
Kuna ma olen ääretult fantaasiarikas persoon, siis teatavasti olin ma avastanud, et ehk on mul laual esimesed jalaaasad liiga ees ja nii otsustasin need igaks mingiks juhuks taha poole kruvida. Pean mainima, et mu kujutlusvõimevili ei olnudki küps ja ma kangutasin purje endiselt st siis üritasin tegeleda juhtimisega, aga ei õnnestunud. Mingid õnnetud glissinatukesed tulid, aga see ei pannud silma särama. Ronisin peale kolmveerandtunnist endaga vägikaika vedamist veest välja ja otsustasin hiljem kellegi oma nutulauluga üle kallata. Vahepeal avasime laagri, suhtlesime kohale tulnutega ja kuulasime Karmo poolt tehtud võistluskoolitust. Arvasin algselt, et ega ma miskit aru ei saa, aga selgus, et ma ikka ei ole nii piisavalt blond, et mitte mõista, või oli Karmo lihtsalt hea jutuga õppemeister :)! Peale koolitust nägin Papat laagris ringi silkamas ja kuna tean, et ta mind siiani oma nõuannetega on avitanud, siis kallasin kogu oma pajatäie muret talle kaela. Ausõna mul ei olnud temast kahju :). Ja mis tal ikka muud üle jäi, kui taas kord mu mure ära kuulata. Igal juhul lõppes see sellega, et ta vaatas üle kogu mu varustuse ja selle , kuidas puri oli rigatud ja kus kardaan jne. Ja teate, siis selgus tõde, miks ma ei saanud kuidagi moodi trapetsis sõidetud, kuigi trapetsiotsad olid mul täitsa parajad. Nimelt siis olid mul trapetsiotsad absoluutselt vales kohas. Miks ma neid seni polnud liigutanud poomil? Sest ma olin saanud kuskilt kindla teadmise, et nende õige koht poomil on vastavalt kasutaja peopesalaiustele. Et kui on neljane puri, siis peab olema mastist 4 peopesa laiust jne. Ja kuna ma olin nii kindel, et see pean nii olema, siis võite ise arvata, kas nad ikka olid õigesti. Papa sai mu üle parasjagu naerda ja mul oli ausalt piinlik. Igal juhul jõudsime me tõeni, et oluline on siiski, et puri oleks tasakaalus, kui trapetsiotsast kinni hoida. Peale sellist suurt avastusretke oli vajadus minna seda kohe merele proovima. Õnneks oli Tuuletaat ärkvele tõusnud ja puhus selliselt mõnusalt. Sain kiirelt glissi ja tundsin, et nüüd ongi õige. No hea tunne oli. Millega ma muidugi ei arvestanud, oli see, et mu jalaaasad olid taga pool ja krt katapulti kiskus, sest selgus, et need peaks olema ikkagi oma endises kohas. Päris jube on glissata, kui jalg esimeses aasas pole, aga ise oled trapetsis :). No ma olen ikka eriline naljanumber. Selle teadmisega põrutasin kiirelt kaldale ja jooksin kruvika järele, et aasad tagasi kruvida. Lõpuks, kui need paigas, siis muidugi kukkus tuul ära, aga jõudsin siiski veidike seilata. Kuidas ma kaldale sain? Kuskilt maalt selgus, et ega ma õigesse kohta oma sikksakkidega siiski ei saa ja nii otsustasin lihtsalt kuskile kalda lähedale seilata ja teha üks mõnus walk of shame. Selle käigus tutvusin ühe surfariga, kes siis koos minuga jalutas. Esmalt küsis, et kas see laud ongi Philomena ja, et kas mina olen Surfipiiga. Kuulnud minu jaatavat vastust, ütles, et meeldiv lõpuks tutvuda minuga ja näha, kes ma selline olen. Pidin tõdema, et on tore, kui minu kirjutisi loetakse. Seega siis polnduki jalutuskäik kõikse hullemate killast ja tegelikkuses olin ma rahul, sest lõpuks ometi olin aru saanud, miks mu sõit välja ei tulnud. Papa sai ülevoolavad tänusõnad ja ma olen tõesti rõõmus, et ta mind kuulata viitsis ja aitas!! Õhtu möödus lõkke ääres trummi põristamist kuulates ja hiljem kitarrivirtuooside seltsis ja kuidagi imelikult varakult so kl pool 1 olin ma unne suikunud. Mõnus päev oli!
Info:
Koht: Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 2h
Jõudsin nüüd ka nii kaugele, et alustada kirjandit Topu laagri teemal. Mul on oma isiklik Satelliina, tütarlaps nimega Aveliin, kes on piisavalt hea sõbranna, et nautida minuga ringi kooserdamist ja olla mulle seltsiks, kui surfivabal ajal peaks igav hakkama. Mingil imekombel on ta suutnud ise surfist eemale hoida või siis pole ma lihtsalt piisavalt pingutanud, et teda sellesse usku meelitada. No igal juhul oli ta minuga laagris kaasas. Kuna meil mõlemil oli reede vaba, siis sai päikese võtmist silmas pidades varakult teele asutud ja kohal olime kl 13.00. Regisime Ave samuti laagrisse, maksime maksud ja edasi juhatati meid kenasti meie telklasse. Sattusin samasse kohta , kus eelminegi aasta – imetore!
Panime telgi püsti ja tegime oma elu mugavaks. Päikese võtust ei tulnud midagi välja, sest läks pilviseks ja surfarite õnneks tekkis ka tuul. Kuna Tuul on tegelane, kes mind külmaks ei suuda jätta, siis otsustasin minna surfile. Toppisin oma vormiriided selga ja läksin vette õiendama. Lahe lugu oli see, et oli absoluutselt maatuul ja algajatel soovitatakse sellega mitte vette ronida. Ma ei teagi, kas ma ei pidanud ennast piisavalt algajaks või oli vajadus surfata nii suur, aga vette ma selle maatuulega läksin. No kujutasin ette, et ega mind sinna hulpima ikka ei jäeta.
Kuna ma olen ääretult fantaasiarikas persoon, siis teatavasti olin ma avastanud, et ehk on mul laual esimesed jalaaasad liiga ees ja nii otsustasin need igaks mingiks juhuks taha poole kruvida. Pean mainima, et mu kujutlusvõimevili ei olnudki küps ja ma kangutasin purje endiselt st siis üritasin tegeleda juhtimisega, aga ei õnnestunud. Mingid õnnetud glissinatukesed tulid, aga see ei pannud silma särama. Ronisin peale kolmveerandtunnist endaga vägikaika vedamist veest välja ja otsustasin hiljem kellegi oma nutulauluga üle kallata. Vahepeal avasime laagri, suhtlesime kohale tulnutega ja kuulasime Karmo poolt tehtud võistluskoolitust. Arvasin algselt, et ega ma miskit aru ei saa, aga selgus, et ma ikka ei ole nii piisavalt blond, et mitte mõista, või oli Karmo lihtsalt hea jutuga õppemeister :)! Peale koolitust nägin Papat laagris ringi silkamas ja kuna tean, et ta mind siiani oma nõuannetega on avitanud, siis kallasin kogu oma pajatäie muret talle kaela. Ausõna mul ei olnud temast kahju :). Ja mis tal ikka muud üle jäi, kui taas kord mu mure ära kuulata. Igal juhul lõppes see sellega, et ta vaatas üle kogu mu varustuse ja selle , kuidas puri oli rigatud ja kus kardaan jne. Ja teate, siis selgus tõde, miks ma ei saanud kuidagi moodi trapetsis sõidetud, kuigi trapetsiotsad olid mul täitsa parajad. Nimelt siis olid mul trapetsiotsad absoluutselt vales kohas. Miks ma neid seni polnud liigutanud poomil? Sest ma olin saanud kuskilt kindla teadmise, et nende õige koht poomil on vastavalt kasutaja peopesalaiustele. Et kui on neljane puri, siis peab olema mastist 4 peopesa laiust jne. Ja kuna ma olin nii kindel, et see pean nii olema, siis võite ise arvata, kas nad ikka olid õigesti. Papa sai mu üle parasjagu naerda ja mul oli ausalt piinlik. Igal juhul jõudsime me tõeni, et oluline on siiski, et puri oleks tasakaalus, kui trapetsiotsast kinni hoida. Peale sellist suurt avastusretke oli vajadus minna seda kohe merele proovima. Õnneks oli Tuuletaat ärkvele tõusnud ja puhus selliselt mõnusalt. Sain kiirelt glissi ja tundsin, et nüüd ongi õige. No hea tunne oli. Millega ma muidugi ei arvestanud, oli see, et mu jalaaasad olid taga pool ja krt katapulti kiskus, sest selgus, et need peaks olema ikkagi oma endises kohas. Päris jube on glissata, kui jalg esimeses aasas pole, aga ise oled trapetsis :). No ma olen ikka eriline naljanumber. Selle teadmisega põrutasin kiirelt kaldale ja jooksin kruvika järele, et aasad tagasi kruvida. Lõpuks, kui need paigas, siis muidugi kukkus tuul ära, aga jõudsin siiski veidike seilata. Kuidas ma kaldale sain? Kuskilt maalt selgus, et ega ma õigesse kohta oma sikksakkidega siiski ei saa ja nii otsustasin lihtsalt kuskile kalda lähedale seilata ja teha üks mõnus walk of shame. Selle käigus tutvusin ühe surfariga, kes siis koos minuga jalutas. Esmalt küsis, et kas see laud ongi Philomena ja, et kas mina olen Surfipiiga. Kuulnud minu jaatavat vastust, ütles, et meeldiv lõpuks tutvuda minuga ja näha, kes ma selline olen. Pidin tõdema, et on tore, kui minu kirjutisi loetakse. Seega siis polnduki jalutuskäik kõikse hullemate killast ja tegelikkuses olin ma rahul, sest lõpuks ometi olin aru saanud, miks mu sõit välja ei tulnud. Papa sai ülevoolavad tänusõnad ja ma olen tõesti rõõmus, et ta mind kuulata viitsis ja aitas!! Õhtu möödus lõkke ääres trummi põristamist kuulates ja hiljem kitarrivirtuooside seltsis ja kuidagi imelikult varakult so kl pool 1 olin ma unne suikunud. Mõnus päev oli!
Info:
Koht: Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 2h