II PÄEV!!
Hull kirjanik ikka olen. Kui keegi nüüd seda jama lugeda viitsib, siis tuleb talle vist pudel rummi anda :).
Äratus äratus, sest kohe kohe on algamas võistlused! Ikka maatuul ja selline imelik veidi vihmane ilm. Käin ringi ja olen ärevil. Kõik lähevad võistlema ja kogu selles melus otsustan, et vot, ma ei taha minna ja võistlused pole minu rida. Teate, et Team Jahe koosneb inimestest, kes on lihtsalt fantastilised. Abivalmid ja õiges kohas õigete ütlemistega. Seekord võttis mind Andres isiklikult ette ja keeldus kuulamast, et ma ei osale ja oli valmis mind sunniviisiliselt kirja panema. Tal oli kannatust mind kaua moosida, kuniks ma ütlesin, et ok, ma lähen panen ennast kirja ja teen need võistlemised kaasa. Aga pean ka ütlema, et oi, kuidas ma ei tahtnud minna. Tõrge tekkis vist sellest, et pidin seda koos ässadega tegema, kes iga hinna eest pidasid vajalikuks esimeseks tulla. Minu mõte oli, et kui algajad ja selline õppevõistlus, et siis ikka kõik tolad koos, et ei tekiks ebavõrdset olukorda, kus esimesed sõidavad raja läbi 5 minutiga ja teised 3 tunniga ja keda siis on kena pärast kaldalt irvitada.
Võistlus algas jooksuga vees olevate kamade juurde ja sealt siis edasi. Ootasin kenasti, kuniks kõik on eest veidike ära seilanud ja hakkasin siis ka oma oskusi juurutama, et kuidas sõita ühel kindlal trajektooril niisama seilamata. Alguses tabanud kramp läks üle ja nii ma siis seal sõitsin. Jälgisin taga olles seda, kuidas paljud koos märgis sisse käisid ja üritasin ise minna piisavalt suure kaarega, et mitte jääda ette ja sinna hunnikusse veel lisa tekitada. Minu jaoks olid need minu esimesed märgi võtmised ja halsid ümber poi ja kuna ma suutsin need teha kõik vette kukkumata ja püsisin kenasti kursil, siis peale esimese sõidu lõpetamist valdas mind tohutu rõõm ja uhkus iseenda üle. Minu võit oli mul juba käes, vette minek ja osalemine olid kõigele vaatamata ääretult õigeks osutunud. Siin kohal käisin spetsiaalselt Andresele aitäh ütlemas, sest kui ta poleks mind keelitanud, siis oleksin seda toredust pealt vaadanud. Teise sõidu jätsin vahele, sest tundsin, et pole võimeline kohe 20 minutit hiljem uuesti startima. Olin vässu ja pidin vajalikuks veidi kosuda. Kolmandat sõitu alustasin samuti siis, kui suur sagimine oli lõppenud. Tuul oli veidi pööranud ja ühte märki tuli päris kõvasti krüssata, et see kätte saada. Nägin sellega vaeva ja olin sunnitud selleks, et märk õigesti võtta, sõitma uuesti veidi eemale ja siis tagasi tulema, aga kui juba võistelda, siis teha seda täpselt reeglite kohaselt ja õigesti. Kuna endiselt oli maatuul, siis oli ka viimast märki suhteliselt keeruline võtta ja kuna finishisse pidi jõudma, siis jäeti kamad kaugemale vette ja ujuti kaldale, kus harrastati veel omakorda veidi jooksmist. Sattusin Team Chica Reginaga suhteliselt korraga sellisesse sügavamasse vette, kust pidi ujuma hakkama ja talle tänusõnad selle eest, et andis mulle infot, kas jalad ulatuvad juba põhja või mitte. No ma ullike ei mõista endiselt väga ujuda ja kardan, kui jalad põhja ei ulatu. Seetõttu talle igati väga suured tänud mind aitamast. Neljandat sõitu võib nimetada pumpamise tehnoloogia täiuslikuks omandamise õppetunniks. Ikka ootasin kuniks suur mäsu on veidi eemaldunud, no see võttis aega, sest kui tuult pole, siis on päris raske liikuda ja purje üleval hoida. Igal juhul oli see ka naljakas vaatepilt. Kahe võistluse vahepeal olin rääkinud oma surfiõpetaja Tarmoga ja pidanud aru krüssamise teemal. Mu sisetunne on mind päris paljudes asjades pannud õigesti tegutsema, aga alati on hea, kui keegi proff täpselt üle räägib, kuidas parem teha on. Nüüd siis neljandas sõidus, kui oli praktiliselt tuuletus ja liikuda sai vaid pumpamise abil, tulid õpetussõnad suuresti kasuks. Raske oli märke võtta, just neid mis üles tuules ja selleks, et neist mitte valelt poolt mööduda, pidin sõitma teistest võistlejatest suhteliselt kaugemale eemale. Eks ma üritasin ka vältida võimalikke kokkupõrkeid märgis. Igal juhul tundus mulle, et olen teistest liiga kaugel eemal ja et see sõit jään kohe päris päris viimaseks. Selliselt ei läinud, sest suutsin pumpamise ja väikeste tuulepuhangutega saavutada isegi väikese edumaa ja sõita finishisse selliselt, et ei pidanud ujuma. Ma olin kohe väga rahul ja uhke enda üle. Käed muidugi arvasid asjast hoopis midagi muud, aga lohutasin neid sellega, et teen nädala sees nendega vähem trenni :). Päeva kokkuvõttes selgus, et 52-st võistlejast olin saavutanud kena 37-nda koha, naiste järjestuses olin 10-s. Kuigi ma sinna kohti võtma ei läinud, oli siiski tore tunne, et ei jäänud viimaseks ja tulin toime. Ja kõige suuremateks võitudeks on minu uued kogemused, oskused ja teadmised. Olin ülimalt õnnelik ja avastasin, et tegelikult on päris huvitav sõita kindlat kurssi silmas pidades. Pidu võis alata!
Pidu algas suisa kl 19 juba, kui sai lahti korgitud kaasa võetud Bacardi Razz, no üks minu lemmikutest. Kuigi , kui rääkida sellest, kui kirve hinnaga oli koha pealne jook, siis oleks võinud Razz koju jääda. Ma pole veel näinud, et 10.- eegu eest on võimalik topsi täis rummkoolat hankida :). Jäin siiski oma Razzi juurde ja loobusin seguseitsme manustamisest. Homme ju ka päev. Ja bänd? Super jälle ja eks ma rokkisin väheke ka, sest tants on teine armastus :). Mingil põhjusel tundub alati, et bänd lõpetab liiga vara ja pidu saab otsa. Seekord sai peale bändile kaasaelamist poetatud ennast grilli kõrval toimetavate Team Jahe liikmete seltsi (Papa, Andres, Kent ja veel mõned, keda ma nimepidi ei tea), kus siis käis ringi vesipiip ja räägiti hulgaliselt surfijuttu. Tundsin ennast tõeliselt suurepäraselt, sest mul oli palju küsimusi surfi, kui sellise kohta ja mitte keegi ei pannud pahaks, et suurte meeste jutule sõna sekka poetasin. Lugulaul kestis hommikul neljani, kuniks otsustasin ära sliipi minna, sest hommikul oli vaja ju jälle olla”Tõuse ja sära” olemises. Kokkuvõtvalt nimetan seda absoluutselt heaks päevaks!
Info:
Koht:Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 3h
Hull kirjanik ikka olen. Kui keegi nüüd seda jama lugeda viitsib, siis tuleb talle vist pudel rummi anda :).
Äratus äratus, sest kohe kohe on algamas võistlused! Ikka maatuul ja selline imelik veidi vihmane ilm. Käin ringi ja olen ärevil. Kõik lähevad võistlema ja kogu selles melus otsustan, et vot, ma ei taha minna ja võistlused pole minu rida. Teate, et Team Jahe koosneb inimestest, kes on lihtsalt fantastilised. Abivalmid ja õiges kohas õigete ütlemistega. Seekord võttis mind Andres isiklikult ette ja keeldus kuulamast, et ma ei osale ja oli valmis mind sunniviisiliselt kirja panema. Tal oli kannatust mind kaua moosida, kuniks ma ütlesin, et ok, ma lähen panen ennast kirja ja teen need võistlemised kaasa. Aga pean ka ütlema, et oi, kuidas ma ei tahtnud minna. Tõrge tekkis vist sellest, et pidin seda koos ässadega tegema, kes iga hinna eest pidasid vajalikuks esimeseks tulla. Minu mõte oli, et kui algajad ja selline õppevõistlus, et siis ikka kõik tolad koos, et ei tekiks ebavõrdset olukorda, kus esimesed sõidavad raja läbi 5 minutiga ja teised 3 tunniga ja keda siis on kena pärast kaldalt irvitada.
Võistlus algas jooksuga vees olevate kamade juurde ja sealt siis edasi. Ootasin kenasti, kuniks kõik on eest veidike ära seilanud ja hakkasin siis ka oma oskusi juurutama, et kuidas sõita ühel kindlal trajektooril niisama seilamata. Alguses tabanud kramp läks üle ja nii ma siis seal sõitsin. Jälgisin taga olles seda, kuidas paljud koos märgis sisse käisid ja üritasin ise minna piisavalt suure kaarega, et mitte jääda ette ja sinna hunnikusse veel lisa tekitada. Minu jaoks olid need minu esimesed märgi võtmised ja halsid ümber poi ja kuna ma suutsin need teha kõik vette kukkumata ja püsisin kenasti kursil, siis peale esimese sõidu lõpetamist valdas mind tohutu rõõm ja uhkus iseenda üle. Minu võit oli mul juba käes, vette minek ja osalemine olid kõigele vaatamata ääretult õigeks osutunud. Siin kohal käisin spetsiaalselt Andresele aitäh ütlemas, sest kui ta poleks mind keelitanud, siis oleksin seda toredust pealt vaadanud. Teise sõidu jätsin vahele, sest tundsin, et pole võimeline kohe 20 minutit hiljem uuesti startima. Olin vässu ja pidin vajalikuks veidi kosuda. Kolmandat sõitu alustasin samuti siis, kui suur sagimine oli lõppenud. Tuul oli veidi pööranud ja ühte märki tuli päris kõvasti krüssata, et see kätte saada. Nägin sellega vaeva ja olin sunnitud selleks, et märk õigesti võtta, sõitma uuesti veidi eemale ja siis tagasi tulema, aga kui juba võistelda, siis teha seda täpselt reeglite kohaselt ja õigesti. Kuna endiselt oli maatuul, siis oli ka viimast märki suhteliselt keeruline võtta ja kuna finishisse pidi jõudma, siis jäeti kamad kaugemale vette ja ujuti kaldale, kus harrastati veel omakorda veidi jooksmist. Sattusin Team Chica Reginaga suhteliselt korraga sellisesse sügavamasse vette, kust pidi ujuma hakkama ja talle tänusõnad selle eest, et andis mulle infot, kas jalad ulatuvad juba põhja või mitte. No ma ullike ei mõista endiselt väga ujuda ja kardan, kui jalad põhja ei ulatu. Seetõttu talle igati väga suured tänud mind aitamast. Neljandat sõitu võib nimetada pumpamise tehnoloogia täiuslikuks omandamise õppetunniks. Ikka ootasin kuniks suur mäsu on veidi eemaldunud, no see võttis aega, sest kui tuult pole, siis on päris raske liikuda ja purje üleval hoida. Igal juhul oli see ka naljakas vaatepilt. Kahe võistluse vahepeal olin rääkinud oma surfiõpetaja Tarmoga ja pidanud aru krüssamise teemal. Mu sisetunne on mind päris paljudes asjades pannud õigesti tegutsema, aga alati on hea, kui keegi proff täpselt üle räägib, kuidas parem teha on. Nüüd siis neljandas sõidus, kui oli praktiliselt tuuletus ja liikuda sai vaid pumpamise abil, tulid õpetussõnad suuresti kasuks. Raske oli märke võtta, just neid mis üles tuules ja selleks, et neist mitte valelt poolt mööduda, pidin sõitma teistest võistlejatest suhteliselt kaugemale eemale. Eks ma üritasin ka vältida võimalikke kokkupõrkeid märgis. Igal juhul tundus mulle, et olen teistest liiga kaugel eemal ja et see sõit jään kohe päris päris viimaseks. Selliselt ei läinud, sest suutsin pumpamise ja väikeste tuulepuhangutega saavutada isegi väikese edumaa ja sõita finishisse selliselt, et ei pidanud ujuma. Ma olin kohe väga rahul ja uhke enda üle. Käed muidugi arvasid asjast hoopis midagi muud, aga lohutasin neid sellega, et teen nädala sees nendega vähem trenni :). Päeva kokkuvõttes selgus, et 52-st võistlejast olin saavutanud kena 37-nda koha, naiste järjestuses olin 10-s. Kuigi ma sinna kohti võtma ei läinud, oli siiski tore tunne, et ei jäänud viimaseks ja tulin toime. Ja kõige suuremateks võitudeks on minu uued kogemused, oskused ja teadmised. Olin ülimalt õnnelik ja avastasin, et tegelikult on päris huvitav sõita kindlat kurssi silmas pidades. Pidu võis alata!
Pidu algas suisa kl 19 juba, kui sai lahti korgitud kaasa võetud Bacardi Razz, no üks minu lemmikutest. Kuigi , kui rääkida sellest, kui kirve hinnaga oli koha pealne jook, siis oleks võinud Razz koju jääda. Ma pole veel näinud, et 10.- eegu eest on võimalik topsi täis rummkoolat hankida :). Jäin siiski oma Razzi juurde ja loobusin seguseitsme manustamisest. Homme ju ka päev. Ja bänd? Super jälle ja eks ma rokkisin väheke ka, sest tants on teine armastus :). Mingil põhjusel tundub alati, et bänd lõpetab liiga vara ja pidu saab otsa. Seekord sai peale bändile kaasaelamist poetatud ennast grilli kõrval toimetavate Team Jahe liikmete seltsi (Papa, Andres, Kent ja veel mõned, keda ma nimepidi ei tea), kus siis käis ringi vesipiip ja räägiti hulgaliselt surfijuttu. Tundsin ennast tõeliselt suurepäraselt, sest mul oli palju küsimusi surfi, kui sellise kohta ja mitte keegi ei pannud pahaks, et suurte meeste jutule sõna sekka poetasin. Lugulaul kestis hommikul neljani, kuniks otsustasin ära sliipi minna, sest hommikul oli vaja ju jälle olla”Tõuse ja sära” olemises. Kokkuvõtvalt nimetan seda absoluutselt heaks päevaks!
Info:
Koht:Topu
Tuul: ca 5m/sek
Puri/laud: GP 5,0, SBKT 122L
Aeg: ca 3h
