” Selleks me tulimegi ehk kirss tordil” 20.05.15

Täna siis ongi see viimane päev, millal varbad sooja vette kasta ja bikiinisurfi teha. Jalg on mul endiselt lilla ja paistes ja ilma sussita väga vette ei kipu. Tegelikult on see liikumine üldse nagu üks suur lonkamine, sest kõndida saab kas päka peal või kanna otsas.
Aga reisil me ei vingu!
Täna läksime kümneks klubisse, sest keha vajas veel viimase päeva kõrvetamist ja mine tea, äkki siis saab veel surfata ka. Tegelikult ma läksingi kuskil pool 12 vette harjutama. Võtsin algajate titanicu ja 3,5 purje ja mõtlesin ennast meistriks. Suhteliselt kohe sai selgeks, et puhub, lausa selliselt, et 3,5 tõmbas mind praktiliselt glissi ja kaldale vaadates nägin mehi edasi tagasi siblimas ja vee poole joostes asju tassimas. Jaa, ega ma pikalt ei mõelnudki, vaid kiirelt kaldale, purje jätsin aja kokku hoiu mõttes kaldale vedelema ja läksin ka kiirel sammul uue järele.
Mõtlesin, et 7,2 oleks üli hea lahendus. Mõeldud tehtud! Ühe poisi nina alt lasin Adil purje ära võtta ja ta viis selle taas ka mere äärde. Mulle lombakale sobis. Võtsin 140-se laua ja läksin. No jah, totaalselt vale arvestus, st tuul oli ikka väga tugev juba selleks ajaks. Tegin ühe väga korraliku triibu, keerasin aeglaselt ringi ja siis järgmisel hetkel käisin sisse. Palju õnne!
Eks krt tiri seda 7,2 veest välja. Proovisin, proovisin, no ei hakka jõud peale, tee mis tahad. Raalisin juba kohta, kuhu tuul ja laine mind kannavad. Aga kurjam, kahju oli ka seda sõidu aega raisku lasta lihtsalt kaldale kandumisega ja nii meenutasin siis Martin Ervini surfilaagri koolitust, kus ta rääkis, kuidas ta suured purjed veest kätte saab. No punnitasin siis purje nii palju veest välja, et see poomiga laua tagumise otsa peale venitada. Kui ma selle juba sinna olin saanud, siis ootasin veidi, kuniks laud oli täpselt nii, et tuul purje alla puhus ja hakksin siis uuesti tõmbama. Natuke rassimist ja kätte ma selle purje sain. Ettevaatlikult püüdlesin kalda poole, et mitte jälle sisse kukkuda. Läks õnneks! Tassisin purje ja laua tagasi klubi juurde ja tõttasin oma lemmik varustuse juurde- 100 l LTD ja 5,2m2. Korra käis küll mõte, et äkki jääb väheks, aga mõtlesin, et ah, kui jääb, siis jääb!
Kus juures, ei jäänud! See oli nii täpselt paras, et enam paremaks poleks saanud komplekti nimetada. Nii kuramuse hea oli sõita, et hing muudkui hõiskas sees. Kurss muidugi oli ka vapustavalt hea, otse välja ja tagasi. Seda muidugi juhtub seal ka üliharva ja tavaliselt ainult kevadeti. Ma sõitsin Andruse ja Marko järgi kohe väga väga kaugele kaldalt ja seda k’ike selle nimel, et sõiduotsad oleksid võimalikult pikad. Hea, et veel Nysirosele välja ei kimanud, oli teine ikka juba täitsa kenasti nähtav. Ega ma muust ei suutnudki mõelda, kui sellest, et nii fantastilist sõidupäeva reisi lõpuks ei oleks osanud isegi loota. Ilmataat hoidis meid ja me tõesti nautisime sajaga seda, mida pakuti. See, et käed olid katki, jalg paistes jne, seda ma tähele ei pannud. Vee peal nautides ei tule sellised asjad meeldegi. Ja taas, kui ma olin oma käed juba väga rippuvasse asendisse sõitnud, läksin välja puhkama. Jaks oli peale 2 tundi mind maha jätnud. Tahtsin peale väikest värskendust uuesti minna, aga selleks ajaks oli tuul juba otsas. Nii natukeseks seda oligi, aga ka see oli maailma parim.
Käisime Andrusega Acropolise baaris jälle lõunatamas, sest tahtsime Mariaga kenasti hüvasti jätta. Sügisel lubas ta mind jäätisega poputama hakata, et ma nii kõhna ei oleks.
Peale lõunat läksime klubisse tagasi. Ja et tegu oli siiski viimase päevaga, siis läksin veel vette. Võtsin jälle algaja laua ja 3,5 purje ja nautisin harjutamist. Tuul oli tugevam, kui eelmistel päevadel ja oli raskusi helitaci tegemisega. Küll ma proovisin, aga ikka käis pöörde lõpus puri vette. Ma ei jätnud enne jonni, kui ma aru sain, mis hetkel ja mis asendis ma pean olema, et laud õigesse suunda pööraks ja kus ma pean oma käsi ja purje hoidma, et sisse ei käiks. Kõige rohkem nautisin ma muidugi backwindis sõitmist. Hoog oli suur ja hea oli aru saada, mida teeb tuul, kui palju ma võin purjele peale vajuda, tagumist kätt välja sirutada ja kõike muud.
Lõpuks, kui ma kaldale vaatasin, siis oligi seal meie tiimist ainult Andrus mind ootamas! No mis seal ikka, läksin ka välja, sest viimane ühine õhtusöök oli varsti ootamas.
Oeh milline täiesti hüper super päev!
Info:
Koht: Kefalos, Kos
Tuul: ca 8-11m/ sek
Aeg: 0,5 h, 2 h ja 1h
Varustus: 140 l 7,2 m2, 100 l 5,2 m2 ja BB M ja 3,5 m2