Mingil põhjusel olin unustanud laagri kirja panemata. Meenus selle tõttu, et märkmikusse vaadates tundus, et kuidagi liiga pikk vahe on jäänud surfimärkmete tegemisel. Ja siis tuli avastus, kurjam, laager hoopis tükkis kirja panemata. Nüüd siis kirjutan selle ka siia, sest oli see ju omaette huvitav ettevõtmine.
Alustan sellest, et mul on alates suvisest surfilaagrist uus sõbranna ja mis veel parem, selgus, et ta on lisaks kõigele mu armas sugulane. Eesti on haruldaselt väike , seekord õnneks :). Jutt käib Surfhousi Stinast. Aga eks te teate kõik ise, kui armas ja hea inimene ta on. Mina olen igal juhul rõõmus ja õnnelik, et ta mul olemas on.
Miks Hiidu oli vaja üldse minna? Esiteks, oli seal laager ja teiseks, olen ise sealt pärit. No küll linnaneiuna sündinud, aga lapsevanemad otsustasid sinna elama kolida ja nii olen ma siis seal alates oma neljandast eluaastast viibinud. Seega siis täitsa oma kodu surfikoht.
Stina läks varem Hiidu ja andsin talle oma surfikama kaasa, sest kavatsesin oma auto sadamasse jätta, no isa oli hea inimene ja tuli sadamasse vastu ja andis mulle oma auto kasutada. Käisin Hiidu jõudes sipsti kodust läbi ja siis kohe Luidjale laagrisse. Seal põles juba lõke ja rummine rahvas laulis kitarri saatel. Selline mõnusalt rahulik õhtu oli. Põhitegevus algas ju järgmisel päeval.
Laupäev algas väikeste koolitustega, mida tasub alati kuulata ja mis sa selle ajaga ikka muud teed, kui tuulevana oli kraani kinni keeranud. Seega surfata ei saanud. Päev liikus oma rada. Ei saa ütlemata jätta, et Intsul oli sünnipäev ja pidasime teda meeles väikese sünnipäevalauluga. Mul ei tulnud hetkel kohe midagi muud pähe, aga usun, et ta oli sellega ka rahul.
Õhtul õnnestus isegi mõned triibud teha. Et oma varustust kokku ei viitsinud panna, siis sai võetud Surfhousi telgi juurest puri ja vette me Stinaga läksime. Me kangutasime 5,7m2-seid purjesid. Peab mainima, et raske oli ja minu jaoks esmakordselt sellisega vees olla. No sain sõidetud ja eesmärk oli täidetud. Miski tunnike tuli ikka ära.Nüüd võis rahuliku südamega rummi juurde minna ja seda me ka tegime. Õhtu jätkus EvilDrive bändi saatel ja rokkisime täiega. Isegi alla sadav paduvihm ei heidutanud.
Peo lõpu poole kogunesime siiski telgi alla, kus jätkus kitarri saatel lõõritamine. Kuna meil esinemisevajadust ei olnud, siis sai tutvutud bändi ja kohalike surfaritega.
Üks vahejuhtum oli – no lohepoistel oli miski köis pandud puuotsa ja nad seal korralikult kõõlusid ja trikke tegid ja no siis Ints mind sinna vedas, et vaja lõuga tõmmata, et kas jaksan…Jaksasin küll ja kõõlusin ka, no täpselt niikaua, kui ma sealt koos köiega alla sadasin. Mul ikka veab, päev läbi on miskid 80 kg-d selle otsas rippunud ja ei miskit ja siis lähen mina oma olematu kaaluga ja sajan koos sellega alla. Tänan väga, et ellu jäin :)…
Et paduvihm jätkus, siis mõtlesin, et mis moodi me paar kilomeetrit eemale Stina juurde saame?No välja mõtlesin! Üks korraldajatest, Mart nimeks, teda palusin, et ehk leiab meile kaine rooli nt turvameeste näol. Kus juures ta oli nii lahke ja leidiski. Igal juhul saime me sealt enam vähem kuivalt koju…
Kokkuvõtteks võib öelda, et cool laager oli, oleks vaid vähe rohkem tuult olnud…
…meil muuseas oli Stinaga oma kuuvalguse romantika…paar kilomeetrit mööda randa, kuu valgustamas igat meie sammu…
