“Suurepärane Suureranna” 24.07.2011

Hommik algas voodis põnnide kuhja all ja kus Sa siis enam magad, kui lastekuhil, nii viis tükki, Sul korraga voodisse teki alla tahavad kaissu pugeda. Mitte, et need kõik meie jagu oleksid, küll aga mu õdede omad. Pilk aknast välja ja kaisus olemisel oli lõpp. Tuul puhus!
Tegelikult oli prognoos lubanud, et puhub kuskil 12-ni ja sellise moega tegime kiirelt hommikukohvi ja võikud ning teel me juba olimegi. Suunaks Suureranna. Kohale jõudes leidsime eest paraja koguse lohesurfareid, kelledest kohe tundsime ära Stina kaaslase Sassi. Tervitused, kallid ja siis asjade kallale. Ma korra küll mõtlesin, et millega minna, et äkki ikka on viiene üle, aga ei tahtnud ka oma ilusat päeva neljasega jändamisele kulutada ja nii sai siis kõikidele vastuväidetele vaatamata pandud kokku viiene. No tõmbasin ta parasjagu planguks, et juhul kui tõesti on hirmus raju, et siis ehk saan ikka hakkama.
Sättisin ennast kohe veidi kaugemale, et mitte jalgu jääda lohetajatele, kes nagu ikka tahtsid manöövreid ja hüppeid teha kas siis just Sinu juures või üle Sinu. Võimalik, et see on naljakas, aga mul ei olnud sellekohast naljasoont igal juhul kaasas.
Tegin ühe otsa, tegin teise otsa, jalad aasas, kenasti trapetsis, kõik absoluutselt viimase peal ja siis ta tuli, kohe selliselt, et hakkas hirmus. Noh raju muidugi ja puri, olgu ta nii plank, kui tahes, oli täiega üle. Vahepeal nägin vees Stinat ka, kes oli peal neljasega ja oli parasjagu imestunud, et miks ma viiesega üldse olen, et tuul ju nii tugev. Aga ega ma jonni jätnud, ei lähe ma kaldale kallist aega raiskama väiksema purje kokku panemise peale. Ja nii ma siis seal püüdsin kogu väest seda kaadervärki vees hoida. Põhi probleem oligi selles, et va krdi paat, tegelikult küll siis mu imearmas surfilaud, tahtis vägisi tuule alla võtta ja mind kõrgustesse kanda. Tekkinud väikesed lainepoolikud olid piisavalt suured, et sealt tagasi vette kukkudes jalad ära põrutada. Täitsa vedru või siis amordi tunne oli juba endal vahepeal. Et polegi nagu surfar, vaid vahelüli laua ja purje vahel. No nagu arvata võib, väsitas see üsna parajalt, aga et päev oli nii suurepärane, siis ei osutanud ma sellele mingit tähelepanu. Ja ega seda raju siis kauaks ei jätkunud, edasi puhus juba täitsa mõnus , minu viiese jaoks paras tuuleke.
Et Stina läks kaldale oma tibu söötma, siis tekkis mul ketserlik mõte proovida tema just äsja soetatud täitsa tutikat 95l Fanatic freewavekat. Ja ega Stina kade pole ka, lubaski proovida, sest kuidas ma muidu tean, mida ma endale soetada soovin väiksemaks lauaks.
Uhh, ma ju tegelikult juba tean, et iga väiksem laud, mis jääb alla 100l , ei kanna mind selliselt, et oleks võimalus ülesotsaga purje vedida ja, et iga selline eksemplar tahab koheselt sellele peale astudes saada kõva kätt ja jalgadega tööd. Ja ikka ma imestasin, et kuidas on võimalik, et see kohe nina, vabandust vööri, otse tuulde keerab ja mul tunne tekib, et olen esmakordselt surfilauale saanud.
No mõned korrad katapulteerumist ja ukerdumist ning jah, ma juba kihutasingi. Mille üle ma eriti uhke olin, siis ikka selle, et sain kohe ka jala aasa. Vastasel korral ma ei kujutaks ette, kuidas seda lauda üldse stabiilsena saaks hoida või ise turvaliselt sellel olla. Tagumine aas, just nimelt aas, sest sellel laual oligi ainult üks, jäi minu jaoks kuidagi kaugele. Võimalik, et ma pean laual rohkem jalgu hargitama, mis tundub küll veidi ebamugav tegevus, või siis taha poole liikuma, mis jällegi ei tundunud ka päris mõnus olevat. No igal juhul mulle see laud täitsa meeldis, sest see ei võtnud tuult alla nagu minu oma ja püsis kenasti paralleelselt veepinnaga. Ja lisaks ei pidanud ma olema nagu vedru, pidevalt jalad veidi põlvest kõverad, et pärast lainelt alla sadamist püsti jääda. Et Stinal oli neljane puri, siis tundus vahepeal, et see jääb väheseks ja et minu viiene selle lauaga oleks just täpselt see kirss tordile. Vahetama ma siiski purje ei hakanud, sest kui olin jälle katapuldiga hakkama saanud, siis ei olnud kuidagi võimalik lauale saada, sest laine käis just siis ülepea, kui olin purje veest kätte saanud ja nagu öeldud, mu veestart on endiselt lapsekingades. Jah, ma oleksin võinud seda seal harjutada, aga vot, ma ei teinud seda, sest kellele krdile seda veestarti vaja on, kui surfates mõlemas lahe servas saab jalad põhja panna ja nn kaldaltstarti teha rinnust saadik veest. Ja üldsegi, neid va surfipäevasid on olnud nii vähe, et ma siis pigem naudin. Järgmisel tulevasel korral ma siis hakkan taas proovima, siis saab jälle ennast maapõhja sajatada ja olla enesekriitiline :).
Aga seekord olin ma nii rahulolev, kohe nii väga, et kuidagi ei raatsinud ära minna. Päike paistis, tuul oli täpselt nii väga mõnus ja kõik tuli nii väga hästi välja. Eks väsimus andis küll juba endast märku ja Andrus arvas, et ehk tänaseks aitab, aga no kuidas Sa jätad tuule puhuma ja lähed ära. Ja nii ma siis tegin seal neid “teeme veel ühe otsa” sõite. Lõpuks, kui enam kaldaltstardid välja ei tulnud, st ei jaksanud tuulega purje hoida ja see muudkui üle lendas, siis sai kaine mõistus emotsioonidest võitu ja asutasin ennast kaldale. Selle kõndimise käigus suutsin ma astuda nii kenasti kahe terava kivi vahele, et jalg oli marraskil, suss veidi katki ja no eks see va lilla toon ei jäänud ka tulemata. Aga jah, mis see kõik ikka loeb, kui päike paistab ja keha kannatab tohutu rahulolu koorma all.
Ahjaa, Suureranna uime surnuaed sai ka omale lisa, nimelt suutis Andrus oma parima uime sinna matta. Käis küll kaldalt otsimas, et ehk meri annab selle talle tagasi, aga ei miskit.
Hiiumaa ja Suureranna ruulivad!
Info:
Koht: Suureranna, Hiiumaa
Tuul: ca 9-12m/sek, puhangud14m
Laud/ puri: SBKT 122l, Gaastra Pilot 5,0, Fanatic 95l, Gaastra Manic 4,0
Aeg: 4h