Tehtud!
See võiks tähendada mida iganes, kuid minule tähendab see selle hooaja esimest vee pealset külastust.
Külastus tuli veidi üle kivide ja kändude ja ei mõista ma, miks alati on see esimene kord nii hirmus raske ja tekitab koos ärevusega veidi ebameeldivat tunnet.
Hommikul sai kontrollitud kogu varustuse korrasolek, leitud tähtsasse kohta pandud uim ja kruvid ja nii jäi üle oodata vaid transporti, mis meid peale korjab ja kohale toimetab.
Seekord olime meieks – Taits, Andrus ja mina ja kohaks Topu oma mäletamist väärt headuses.
Kohale jõudsime päeval kahe ajal. Tuult oli rohkem, kui küllalt ja see tekitas küsimuse, kas 4 või 5? Mõtlesin rõõmuga, et hea, et mul purjesid rohkem purjepargis pole, vastasel korral kuluks enamus surfiajast raalimisele, millega minna? Teatavasti saab vastuse ajaks tuul lihtsalt otsa.
Alustasin oma neljase kokku panekut. Kuna ma enam teda väga ei armasta, siis ilmselt tunneb tema rõõmu sellest, et mitte lasta ennast rigada selliseks nagu mul vaja on. Ja, et olin just koolitusel käinud, kus Kristjan rääkis pikalt laialt mulle rigamisest, siis teadsin, et asi sellisena pole õige. Õigeks ajamise käigus sai lõhutud minu 2 aastat vana mastijala nöör ja lõhkuja sai kuulda nii mõnedki vänged sõnad, mida ma tavaliselt ei kasuta. Olin juba surfile käega löömas, kui selgus, et õnneks on lõhkujal endal paarsada meetrit nööri kaasas ja me saame siiski mu purje rigatud.
Suure vaevaga sai ka omale merel müttamise ülikond selga aetud, no ei ole paksemaks läinud, lihtsalt see kumm ei taha nahal libiseda ja lõpuks vette.
Esimene vette minek meenutab esmakordselt hullu appikarjet, sest vesi on ju külm, aga õnneks on võimalik harjuda, sest inimene harjub ju kõigega.
Mõned õhkõrnad glissitriibud tehtud, otsustasin , et nii ei lähe mitte ja tuleb panna ikka suurem puri. Hea, et kohe esimesel surfi korral valed otsused tehakse, nii ehk pääseb ülejäänud ajal õigete otsustega.
Viiene Pilot sai kiiruga kokku ja uuesti vette. Nüüd hakkas pidu!
Ma armastan oma viiest purje, sest isegi, kui tuult on palju, siis on temaga lihtne manööverdada.
Mõnus oli mööda vett lennata ja tunda rõõmu vee peal olemisest. Kahjuks ei õnnestunud mul jalga tagumisse aasa saada, sest olin selle liiga parjakas teinud. Aga ega see glissamist sega, pisut raskem on, aga saab hakkama.
Eks me kõik kipume vahel oma oskusi üle hindama ja nii selgus peale kahe tunnist surfil osalemist, et tuul on tõusnud ja mu Piloti taltsutamiseks on vaja 2 korda suuremat inimest, kui ma ise. Selleks ajaks olin ma läbinud ellujäämisekatsed rahe tormis ja kaotanud kogu oma jõuvarud ja et ma enam ei viitsinud uuesti purje rigama minna ja arvasin, et 2-st tunnist esimeseks korraks piisab, siis olin ülejäänud Topus viibimise aja rannas lihtsalt ilus.
Tegelikult küll istusin autos, mis töötas ja mille soojendus oli 30 kraadi peale keeratud.
Külm nimelt oli põue pugenud peale ühte eriti ilusat katapulti.
Õhtul kümne ajal koju saabudes oli raske asju 3-ndale korrusele vedada, keha oli väsinud ja käed läbi. Hing selle eest ääretult rõõmus.
Ja uhke olen ka, et kohe esimesel korral 2 h vees jaksasin olla.
Taigen sai kerkima pandud, vaatame mis pirukas sellest hooaja lõpuks välja tuleb!
Info:
Koht: Topu Puhkemaja
Tuul: 7-10m/sek
Laud, puri: SBKT 122l, GP5,0 m2
Aeg: 2h