“Tiinaga Erna retkel” 17.06.13

Tegelikult ütles Tiina, peale seda maruhullunud lainemöllust elusalt pääsemist, et oli nagu Erna retk. Ja nii ma siis selle loo pealkirjaks panin, sest tegelikult see sobib imehästi meie läbielamisi kirjeldama. Kuigi jah, siin kohal tõden, et ma pole selles kunagi osalenud, küll aga aiman, et ega see lihtne üritus pole.
Meie oma ka ei olnud!
Pühapäeval, kui tuul puhus, rühmasin ma linade vahel und teha, sest ma olin täiesti haige ja liikumisvõimetu. Eelmise päeva surf oli mu täielikult tapnud ja peale surfata ei tulnud isegi mitte kõne alla.
Esmaspäeva hommikul tundsin ma ennast juba piisavalt hästi, et teha uus surfiõhtu, sest ka täna puhus.
Margitist ei olnud tulijat ja et omasin hetkel ka tema varustust, siis ajasin Tiina kodust välja. Otsustasin siis seekord, oma surfikarjääri esimesel korral, minna lääne tuulega Kakumäele surfama.
Kui keegi oleks mulle öelnud, mis seal sellise ilmaga toimub, küllap ma siis oleksin kuskile mujale ennast sättinud, aga seekord vedas, et ma polnud valgustatud selle koha sõidutingimustest.
Lipsti panime asjad kokku ja hakkasime vette sättima.
Üsna kohe sai mulle seal selgeks, et kui ma oma asjad suudan ilma neid lõhkumata kaldale viia, siis olen kõva tegija. Siin kohal ma sõitmist silmas ei pea.
Ja jumal tänatud, et ma olin just päev varem lugenud Hardcore kirjutist sellest, kuidas suure lainega asju vees hoida, see tähendab, kuidas need kiirelt vee alla suruda, et nendega midagi ei juhtuks.
Oh jummel, ma enam ei mäletanudki, mida tähendab üks korralik pesumasinas olemine. Uhh, see kõik oli ikka päris jube! No vette oli juba tuldud ja järelikult pidi kuidagi lauale ka saama ja ikka sõitma kah, sest kaua sa ikka selle laine käes ennast veeretada lased.
Kaldaltstardi oskustest oli siin kõvasti kasu ja kui vähe vaiksem laine vahe juhtus olema, siis supsti lauale ja puri tuulde. Nimetagem siis asju õigete nimedega ja las see sõit, kui selline, olla nimetuse all, tasakaaluharjutused. Sest seda see just oli, vähemalt seniks, kuni ma natukene pihta sain, et pole mõtet lainest laua küljega läbi murda, vaid pigem ikka vööriga. Ega ma seda laine peale ja alla sõidu teemat ei valda veel, aga ausalt öeldes hakkas isegi huvitama, sest muidu on ellujäämine päris keeruline.
Hüppamisest ma ei räägi, sest mu laud, hetkel veel siis 122 l-ne, tahtis iga laine pealt lihtsalt minema lennata. Mõnes mõttes hea, et oli nii suur, sest ma ikka suutsin sellel püsti seista, aga ega väga pikkade triipude tegemisest ei tulnud miskit välja, sest nagu öeldud, külje pealt peale suruvad lained lükkasid mu lihtsalt ümber.
Proovisin ikka Tiinal ka silma peal hoida, sest tema jaoks olid need tingmused esmakordsed ja ma polnud päris kindel, kuidas ta üldse purje veest kätte saab, sest talle pole veel õpetatud, kuidas purje vees hoida ja õigesse suunda keerata ja kaldaltstarti teha. Ta veetis päris palju aega vees, aga pusis väga järjekindlalt ja eks see viis ka sihile. Igal juhul õnnestus tal ka kõigele vaatamata sõita. Ja mulle meeldib see tema naeratus, mis tekib, kui ta merel täielikult kaifib. Ei mingit allaandmist, ainult tugev soov ja tahe hakkama saada!
Mõned korrad õnnestus mul kohe kenasti mööda laineharja glissata, huvitav ja eriline kogemus, kuniks siis jälle kaldaall rull üle käis ja ma kummuli olin. Ja ma ei tea, kui suured need lained olla võisid, aga kui Tiina puusast saadik veest käe püsti tõstis ja laine tema poole tormas, ei näinud ma ei kätt ega teda ennast.
Ühesõnaga oli kogu see asi seal üks korralik lainemöll ja andis taaskord suure kogemuse.
Ja ühe kogemuse võrra olen veel rikkam. Nimelt siis on jätkuvalt lohesurfarite seas ikka neid, kes arvavad, et jube lahe on kellestki nii lähedalt mööda sõita, et laua küljed kokku käivad. Ma ei hakka rääkimagi sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui ma sellel momendil oleksin otsustanud teha midagi teisiti, mida ma õnneks ei teinud!
Me olime vees 1,5 h ja see oli täiesti piisav ühe Erna retke jaoks.
Info:
Koht:Kakumäe
Tuul:10m/ sek ja rohkem
Varustus: 122l/ 4,0m2
Aeg: 1,5h