Esmalt suured tänud laagri korraldajatele! Et on koht, kuhu kokku tulla ja võimalus mõnusalt ühiselt aega veeta!
Ma küll parema meelega laagris olemisest ei kirjutakski, aga pean seda tegema, sest sain kõigele vaatamata laagri käigus oma selle aasta parima surfipäeva.
Hakkan kohe kaugemalt peale ja kirjutan algselt sellest,kuidas Andrusega jaanideks Hiidu läksime minu vanemate koju, hinges suured ootused, et saame ka seal surfida. No saime me jee!
Mingil põhjusel on alati nii, et kui mul seal olles kamad kaasas, siis pole tuult! No see selleks, vähemalt sai mu surfilaud jälle uue kuue, sest pesin selle seal korralikult puhtaks. Kohe silmale ilus vaadata! 🙂 Ja ise võtsin korralikult päikesevanne, ilma kreemita ja kahel päeval 8 tundi järjest, et ikka pruuniks saaks, sest mine tea, millal see suvi jälle otsa saab.
Ega läinudki kaua aega, kuniks selgus, et olin päikest üle tõmmanud ja reedel saabusin Topu laagrisse 38 kraadise palaviku ja nägu kaunistavate ohatistega. Tere tulemast Päikese üleküllusesse!
Ilm sakkis ja sääsed sõid, seda siis reedel ja me kõik teame seda, seega sellel pole põhjust rohkem peatuda. Küll aga sellel, et seekord olin seltskonnas, mis koosnes Andrusest, Taitsist, Merkast, Martinist, Fredist ja Airist. Mõnusalt sõbralik seltskond !
Laagrit läbiv teema oli söömine ja minul lisaks autos peidus lebotamine.
Laupäev algas parema enesetundega, kuid pidasin seda mitte piisavaks, et võistlustel osaleda. Kõikidele keeldudele vastu hakates otsustasin siiski minna vette ja tuuletus olekus oma lõbuks surfata. Vee peal olles laidude vahel silgates tõdesin, et polegi nii tuuletu ja minu viiene veab mind edasi just selliselt, et surfi täiel rinnal nautida. Sedasi seal oma ette surfates tuli nii mõndagi otsa tehes suust kõva rõõmuhõise ja kindel teadmine, et ma ei saa oma kama maha müüa, sest sellega on NII hea sõita! 🙂
Linnupiilujatel oli lõbu laialt, sest ilmselt jäi neile minu juhuutamine arusaamatuks:). No igal juhul olin ma ise absoluutselt õnnelik! Sellist päeva ei olnud mul veel olnud, kus kogu varustus oli nagu mulle valatud ja ma ei pidanud võitlema ega kaklema ei purje ega lauaga.
Peale paari tunnist mõnna mõnnat hakkas janu piinama ja otsustasin kaldale minna, teha väikese pausi ja siis edasi lasta. Peab mainima, et see jäigi vaid mõtteks, sest külmavärin hakkas selliselt külge, et olin sunnitud kähku märjad riided seljast võtma ja talvekasuka selga ajama. Õnneks jäi ka tuul vaiksemaks ja nii jäin kaldale suhteliselt rahuliku südamega. Seda ei saa muidugi öelda õhtu kohta, kui tuul tõusis ja kõik vees olid. Õnnetuks tegi see palavik, peavalu ja hirmus nõrk olemine. Ei tulnud kõne allagi uuesti vette minek.
Ja nii ma siis passisin autos jumala üksipäini!
Ei saanud ma seekord laagrit nautida, aga no mis teha! Olin rõõmus selle üle, et teised vees said olla ja ma ise oma surfiõpetaja Tarmoga pikad surfijutud ära peetud! Ja mis muud, kui jääb lootus, et suvi pakub rohkelt ilmasid, millega vee peale minna.
Photos by Indrek Ahun