Pildil – Taits, Airi, Andrus, Romet
Alustan sellest, et mul on hetkel, kui ma siia asju kirja panen, puhkus!
Puhkused on teatavasti ühed toredad olemised, sest siis saad teha seda, mida soovid, olenemata kellaajast ja peas trampivast mõttest, et järgmine päev ootab töö. Mitte, et mulle mu töö ei meeldiks, meeldib küll, aga vahel on hea ka omi asju teha. Tegelikult ma ei tahtnud tööst kirjutada, vaid sellest, kuidas ma nüüd olen ka jõudnud nende surfarite hulka, kes käivad tuult otsimas ja ootamas. Poleks arvanud, et ma seda kunagi teen, sest hea on ju kindla peale välja minna. Aga nagu öeldud, mul on puhkus ja mu ainuke kohustus on mulle endale headmeelt valmistada!
Seega siis hakkas juba hommikul Taits peale jutuga, et kõik kogunevad Nõval, kuna sinna ju lubatakse tuult. Et Andrus pidi tööl olema, siis ei olnud võimalik nendega kohe ühte heita ja otsustasime minna peale lõunat. Selleks ajaks olid teised juba kõik Nõvale kohale jõudnud ja saanud kohaliku tünni osaliseks, sest lubatud tuul mitte ei puhunud.
Asjad kokku pakitud, hakkasime Nõva poole liikuma. Hüürus tegime igaks juhuks Taitsile kõne, et mis olud on. Selgus, et ei puhu üldse ja keegi pole siiani vette saanud. Vaatasime siis üksteisele mõistmatute nägudega otsa ja mõtlesime, et mida teha? Kas sõita lihtsalt Nõvale ja oodata, et äkki tuul tuleb või minna koju tagasi?
Kõikide arusaamade vastaselt otsustasime minna Nõvale ja veeta seal mõnus õhtu, tehku siis see tuul, mis tahab.
Jõudsime kohale kella 18. ajal. Surfareid oli, vees mõni üksik. Selgus, et sõbrad – Taits, Airi, Martin ja Romet jäävad Nõvale ööseks ja ka meid ärgitati sinna jääma. Prognoos olevat hommikuks tuult lubanud. No meil polnud ju miskit kaasas, ei magamisasju, ei süüa, ei külmarohtu, ainult meie kaks koos surfikamaga. Mis sõbrad meil oleks, kui nad poleks meile kohe kiirelt leidnud neil üleliigsed olevad magasmiskotid ja matid, sööki oli piisavalt varutud ja külmarohtu samuti. Selle peale ei saanudki muud öelda, kui , et ok, veedame oma öö seal ja magame autos purjelaudade kotis ja ootame homset tuult! Tõelised surfihinged, eksole? 🙂
Siiski otsustasime käia poes, et omale veidi söögikraami õhtuks võtta ja piinlik on ju teiste jooke ka pintslisse panna. Kohalik pood oli kahjuks juba suletud ja nii otsustasime minna Dirhamisse.
No,kes see krt teab, kus kohas see asub? Meil õnnestus igal juhul Haapsaluni välja sõita, ilma, et oleksime Dirhami üles leidnud. No läks see kord sedasi, aga saime kasutada kaupluse veeklosetti ja Konsumi riiulite valikut. Tagasi jõudsime Nõvale enne 9-t. Kõik olid päris kindlad, et läksime ära koju, sest pole ju võimalik nii kaua poes käia. Nõval üllatas meid tuul, mis oli kõikidele prognoosidele vaatamata puhuma hakanud. Aga õues oli kohutavalt külm ja laine murdis randa sellise hooga, et keeldusin oma õhukese kalipsoga vette ronimast. Teised läksid surfama, aga tundus, et mitte keegi ei olnud päriselt rahul. Minul polnud kaamera taga miskit viga. Mitu jopet üksteise peal andsid sooja ja päris põnev oli vaadata, kuidas surfarid oma kamasid vette viivad, nendega murdlaines müttavad, nende alla jäävad ja lauale püüavad saada.
Eks ma andsin kergelt alla, aga ausõna, ei soovinud külmetada.
Peale väga ilusat päikeseloojangut hakkas sadama nagu oavarrest, ma pole küll kunagi näinud, mis moodi see oavars sajab, aga nii öeldakse. Kõhu saime küll sooja suppi täis, aga kraevahe oli vastikult vihmaselt märg. Oli aeg ennast kerra keerata ja paremat homset oodata.
Ja otse loomulikult seda paremat homset kella 1-ks ei saabunud. Mõtlesime, et on tünn ja tulime ära koju! Kes sinna jäid, need teavad, msi tegelikult edasi toimus! 🙂
Minu tuule otsingud olid siis sellised, aga põnevust kui palju!
Puhkused on teatavasti ühed toredad olemised, sest siis saad teha seda, mida soovid, olenemata kellaajast ja peas trampivast mõttest, et järgmine päev ootab töö. Mitte, et mulle mu töö ei meeldiks, meeldib küll, aga vahel on hea ka omi asju teha. Tegelikult ma ei tahtnud tööst kirjutada, vaid sellest, kuidas ma nüüd olen ka jõudnud nende surfarite hulka, kes käivad tuult otsimas ja ootamas. Poleks arvanud, et ma seda kunagi teen, sest hea on ju kindla peale välja minna. Aga nagu öeldud, mul on puhkus ja mu ainuke kohustus on mulle endale headmeelt valmistada!
Seega siis hakkas juba hommikul Taits peale jutuga, et kõik kogunevad Nõval, kuna sinna ju lubatakse tuult. Et Andrus pidi tööl olema, siis ei olnud võimalik nendega kohe ühte heita ja otsustasime minna peale lõunat. Selleks ajaks olid teised juba kõik Nõvale kohale jõudnud ja saanud kohaliku tünni osaliseks, sest lubatud tuul mitte ei puhunud.
Asjad kokku pakitud, hakkasime Nõva poole liikuma. Hüürus tegime igaks juhuks Taitsile kõne, et mis olud on. Selgus, et ei puhu üldse ja keegi pole siiani vette saanud. Vaatasime siis üksteisele mõistmatute nägudega otsa ja mõtlesime, et mida teha? Kas sõita lihtsalt Nõvale ja oodata, et äkki tuul tuleb või minna koju tagasi?
Kõikide arusaamade vastaselt otsustasime minna Nõvale ja veeta seal mõnus õhtu, tehku siis see tuul, mis tahab.
Jõudsime kohale kella 18. ajal. Surfareid oli, vees mõni üksik. Selgus, et sõbrad – Taits, Airi, Martin ja Romet jäävad Nõvale ööseks ja ka meid ärgitati sinna jääma. Prognoos olevat hommikuks tuult lubanud. No meil polnud ju miskit kaasas, ei magamisasju, ei süüa, ei külmarohtu, ainult meie kaks koos surfikamaga. Mis sõbrad meil oleks, kui nad poleks meile kohe kiirelt leidnud neil üleliigsed olevad magasmiskotid ja matid, sööki oli piisavalt varutud ja külmarohtu samuti. Selle peale ei saanudki muud öelda, kui , et ok, veedame oma öö seal ja magame autos purjelaudade kotis ja ootame homset tuult! Tõelised surfihinged, eksole? 🙂
Siiski otsustasime käia poes, et omale veidi söögikraami õhtuks võtta ja piinlik on ju teiste jooke ka pintslisse panna. Kohalik pood oli kahjuks juba suletud ja nii otsustasime minna Dirhamisse.
No,kes see krt teab, kus kohas see asub? Meil õnnestus igal juhul Haapsaluni välja sõita, ilma, et oleksime Dirhami üles leidnud. No läks see kord sedasi, aga saime kasutada kaupluse veeklosetti ja Konsumi riiulite valikut. Tagasi jõudsime Nõvale enne 9-t. Kõik olid päris kindlad, et läksime ära koju, sest pole ju võimalik nii kaua poes käia. Nõval üllatas meid tuul, mis oli kõikidele prognoosidele vaatamata puhuma hakanud. Aga õues oli kohutavalt külm ja laine murdis randa sellise hooga, et keeldusin oma õhukese kalipsoga vette ronimast. Teised läksid surfama, aga tundus, et mitte keegi ei olnud päriselt rahul. Minul polnud kaamera taga miskit viga. Mitu jopet üksteise peal andsid sooja ja päris põnev oli vaadata, kuidas surfarid oma kamasid vette viivad, nendega murdlaines müttavad, nende alla jäävad ja lauale püüavad saada.
Eks ma andsin kergelt alla, aga ausõna, ei soovinud külmetada.
Peale väga ilusat päikeseloojangut hakkas sadama nagu oavarrest, ma pole küll kunagi näinud, mis moodi see oavars sajab, aga nii öeldakse. Kõhu saime küll sooja suppi täis, aga kraevahe oli vastikult vihmaselt märg. Oli aeg ennast kerra keerata ja paremat homset oodata.
Ja otse loomulikult seda paremat homset kella 1-ks ei saabunud. Mõtlesime, et on tünn ja tulime ära koju! Kes sinna jäid, need teavad, msi tegelikult edasi toimus! 🙂
Minu tuule otsingud olid siis sellised, aga põnevust kui palju!
